Mittemillegi omamise õnnistus

Enne kui Issand Jumal tegi inimese maa peale, valmistas ta temale maailma täis kasulikke ja meeldivaid asju, mis teda toidaksid ja rõõmustaksid. 1 Moosese raamatu loomisloos on need lihtsalt "asjad". Nad olid loodud inimesele kasutamiseks, kuid mõeldud olema inimesest väljaspool ja tema teenistuses. Sügaval inimsüdames oli pühamu, kuhu keegi peale Jumala polnud väärt sisenema. Inimese sees oli Jumal, temast väljaspool Jumala tuhat andi, millega ta inimese üle oli puistanud. 
Kuid patt on toonud kaasa komplikatsioonid ning muutnud need samad Jumala annid potentsiaalseks hävingu allikaks hingele.

Meie hädad algasid, kui Jumal sunniti lahkuma Tema kesksest pühamust ning asjadel lubati siseneda. Inimsüdames on asjad valitsuse üle võtnud. Inimestel pole nüüd loomu poolest enam rahu südames, sest Jumal pole seal enam valitsemas, moraalse videviku tingimustes võitlevad kangekaelsed ja agressiivsed õõnestajad omavahel, kes peaks olema esimene trooni peal.

See ei ole pelgalt metafoor, vaid täpne analüüs meie tegelikust vaimulikust õnnetusest. Inimsüdames on tugev, kiuline langenud elu juur,  mille loomuseks on omada, alati ja ainult omada. See himustab asju sügava ja raevuka kirega. Asesõna "minu" tundub piisavalt süütu trükisõnas, kuid selle pidev ja üleüldine kasutus on paljutähenduslik. See sõna väljendab vana Aadama tõelist loomust paremini kui tuhanded köited teoloogiaõpikuid seda suudaks. See sõna on meie raske haiguse verbaalne sümptom. Meie südamete juured on kasvanud sügavale asjade sisse ja me ei julge üles tõmmata ainsatki juurekest, kartes, et me seeläbi sureme.  Asjad on muutunud meile vajalikeks. See on areng, mis algselt ei olnud nii planeeritud. Jumala annid täidavad nüüd Jumala aset ja kogu loodu loomulik kulg on segi paisatud sellest koletuslikust vahetusest.

Meie Issand viitas sellele asjade türanniale, kui ta ütles oma jüngritele: Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle (Mt 16:24-25),

Jaotades selle tõe parema mõistmise nimel osadeks, tundub, et meis igaühes on vaenlane, keda me talume iseenda hukatuseks. Jeesus nimetas seda "elu" või "iseennast" või nagu inglise keeles öeldakse "self-life". Selle peamiseks iseloomuomaduseks on tema omandamistahe, sõnad "saamahimu" ja "kasu" väljendavad seda. Lubades sellel vaenlasel elada tähendab lõpuks kõik kaotada. Sellest lahti ütleda ja loobuda kõigest Kristuse pärast, tähendab lõpuks mitte midagi kaotada, vaid säilitada kõik igaveseks eluks. Ja ilmselt antakse siin ka vihje, milline on ainus tõhus viis selle vaenlase hävitamiseks: see on risti kaudu. "Võtku oma rist ja järgigu mind". (vt Mt 16:24)

Tee sügavama Jumala tundmise poole käib läbi hinge vaesuse üksildaste orgude ja kõikidest asjadest loobumise kaudu. Õndsad, kes pärivad kuningriigi, on need, kes on lahti öelnud igast välisest asjast ja on oma südamest välja juurinud kõik omandamistunded. Nemad on need "vaimust vaesed". Nad on sisemiselt jõudnud sellise tasemeni, mis väliselt vastab tavalise kerjuse olukorrale Jeruusalemma tänavail. Just seda tähendab sõna "vaene", nagu Kristus seda kasutas. Need õndsad vaesed ei ole enam orjuses asjade türannia all. Nad on rõhuja ikked purustanud. Ja nad on seda teinud mitte võideldes, vaid alla andes. Kuigi nad on vabad kõigist omandamistunnetest, on siiski kõik asjad nende omad. Nende päralt on taevariik.

Lubage mul manitseda teid seda tõsiselt võtma. Seda ei tohiks mõista kui pelgalt piibliõpet, mille võib mõtteriiulile panna koos inertse massiga teistest doktriinidest. Seesinane on verstapost tee peal haljendavamatele rohumaadele, teekonnal, mis on uuristatud Jumala mäe järskudel püstloodis nõlvadel. Me ei söanda sellest mööda minna, kui tahame järgida selles pühas pürgimises. Kui keeldume sellest sammust, teeme oma edusammudele kohe lõpu.

Ei ole kahtlustki, et see omandi külge klammerdumine on üks kõige ohtlikumaid harjumusi elus. Kuna see on nii loomulik, mõistetakse harva, kui saatanlik see on.  Kuid tagajärjed on traagilised.

Sageli takistab meid oma varandusi Jumalale andmast hirm nende turvalisuse pärast. Eriti avaldub see siis, kui need "asjad" on armastatud sugulased ja sõbrad. Kuid meil ei peaks olema selliseid hirme. Meie Issand tuli mitte hävitama, vaid päästma. Kõik on turvaliselt hoitud, mida me talle usaldanud oleme ja miski pole tõeliselt hoitud, mis pole talle sel viisil üle antud.  

Kristlane, kes on kasvõi niipalju elav, et ennast natukenegi tunneb, tunneb ära selle omandamise haiguse ja tunneb kurbust, et need on ka tema südames. Kui igatsus Jumala järgi on tema sees piisavalt tugev, tahab ta midagi selle asja suhtes ette võtta. Mida ta peaks nüüd tegema?

Esiteks peaks ta ära heitma kogu enesekaitse ning mitte üritama vabandada ennast ei enese silmis ega Issanda ees. Kes iganes kaitseb ennast, selle advokaadiks on ta ise ning pole kedagi teist. Kuid tulgu ta kaitsetult Issanda ette, siis saab tema advokaadiks ei keegi vähem kui Jumal ise. Edasipürgiv kristlane trampigu jalge alla oma petliku südame iga kaval trikk ning nõudku taga ausat ja avatud suhteid Issandaga.

Seejärel peaks ta meeles pidama, et see on püha asi. Ükski hooletult ega ülejala tehtud asjatoimetus pole piisav. Tulgu ta Jumala juurde täis otsustusvõimet saada kuulda võetud. Nõudku ta taga, et Jumal võtaks ta täielikult vastu, et ta võtaks asjad välja ta südamest, et Tema ise võiks valitseda seal väes. Võib juhtuda, et see inimene peab üksikasjalikult nimetama asju ja inimesi nime pidi. Kui ta on piisavalt radikaalne, võib ta lühendada oma tuhusid aastatest minutiteks ning siseneda tõotatud maale ammu enne oma aeglasemaid vendi, kes hellitavad oma tundeid ning manitsevad meid ettevaatlikkusele asjaajamistes Jumalaga.

Ärgem kunagi unustagem, et sellist tõde ei saa õppida rutiinselt, nagu näiteks õpitakse loodusteaduse fakte. Seda peab kogema enne, kui saame selle täiesti selgeks. Me peame oma südames elama läbi Aabrahami karmid ja kibedad kogemused, kui tahame kogeda õnnistust, mis nendele järgneb. Iidne needus ei lähe valutult välja; sitke vana vaenlane meie sees ei heida pikali ega sure kuulekalt meie käsu peale. Ta tuleb meie südamest välja rebida nagu taim pinnasest, ta tuleb välja juurida agoonias ja verega, nagu hammast lõualuust.  Ta tuleb välja ajada meie hingest vägivaldselt, nagu Kristus ajas välja rahavahetajad templist. Ja me peame ennast kaitsma terasrüüga tema haleda kerjamise eest ja mõistma seda kui tärkavat enesehaletsust, üht kõige jäledamat inimsüdame pattu.

Kui me tõepoolest tahame tunda Jumala suhtes kasvavat lähedust, peame me käima seda äraheitmise teed. Ja kui me oleme otsustanud Jumalat kogu südamest taga nõuda, toob ta meid varem või hiljem seda eksamit tegema. Aabraham ei saanud tol hetkel aru, mis eksam see selline oli, kuid oleks ta käitunud kuidagi teisiti, kui ta käitus, oleks kogu Vana Testamendi ajalugu olnud teistsugune. Jumal oleks endale kindlasti teise inimese leidnud, kuid Aabrahami jaoks oleksid tagajärjed olnud äraütlemata traagilised. Niisiis tuuakse meid üksteise järel eksamitulle ja me ei pruugi isegi teada, et me seal oleme. Selles eksamitules ei ole meie jaoks tosinat võimalikku valikut- on vaid üks ja selle alternatiiv -- kuid kogu meie tulevik sõltub sellest, millise valiku me teeme.

Isa, ma tahan tunda Sind, kuid mu argpükslik süda kardab oma mänguasjadest loobuda. Ma ei suuda neist lahkuda, ilma et mu süda verd tilguks, ja ma ei püüa seda õudu lahutuse ees Sinu eest peita. Ma tulen värisedes, kuid ma ikkagi tulen. Palun juuri mu südamest kõik need asjad, mida olen nii kaua hellitanud ja mis on täiesti muutunud elavaks osaks minust enesest. Tee seda selleks, et Sina võiksid siseneda ja elada seal ilma võistlejata. Siis saad Sa teha paiga oma jalgadele auliseks. Siis pole mu südamel vaja, et päike selles paistaks, kuna Sina ise oleksid seal  valguseks ning ööd ei oleks seal enam.  Jeesuse nimel. Aamen.  

Katkeid A. W. Tozeri raamatu "The pursuit of God" III peatükist tõlkinud K.R 

Järgida Jumalat kogu südamest

Usust õigeks saamise õpetus - piibellik tõde ning õnnis vabadus viljatust legalismist ja mitte kuhugi jõudvatest inimlikest ponnistustest--on meie ajal kurja seltskonda sattunud ning seda tõlgendatakse paljude poolt sellisel moel, mis tegelikult inimesi Jumala tundmisest eemale tõukab. Kogu vaimuliku pöördumise protsess on tehtud mehhaaniliseks ja vaimutuks. Usku võib nüüdsest praktiseerida, ilma et see puudutaks meie moraalsust ja ilma, et see meie Aadama loomust häbistaks. Kristust võib "vastu võtta" ilma, et vastuvõtja hinges tekiks mingi eriline armastus Tema vastu.  Inimene saab "päästetud", kuid ta pole ei näljane ega janus Jumala järele. Tegelikult hoopis õpetatakse ja julgustatakse teda olema rahul vähesega.

Tänapäeva teadlane on kaotanud Jumala Tema maailma imede keskel; meil kristlastel on tõeline oht kaotada Jumal Tema sõna maailma imede keskel. Me oleme peaaegu unustanud, et Jumal on isik ja selles mõttes saab suhet temaga kultiveerida. Isikutele on ainuomane tunda teisi isikuid, kuid ühe isiku täielikku tundmist ei saavutata esimesel kohtumisel. Alles pärast pikka ja armastavat vaimset läbikäimist saavad kaks isikut teineteise täielikust potentsiaalist mingisuguse ettekujutuse.

Jumal on isik ja oma vägeva loomuse sügavuses Ta mõtleb, tahab, rõõmustab, tunnetab, armastab, igatseb ja kannatab nagu iga teinegi isik. Ennast meile tuntavaks tehes käitub ta isikuna. Ta suhtleb meiega meie meelte, tahte ja emotsioonide kaudu. Pidev ja ilma piinlikkustundeta armastuse ja mõtete vahetus Jumala ja lunastatud inimese hinge vahel on Uue Testamendi religiooni tukslev süda.

Sina ja mina oleme (kui meie patud välja arvata) Suure Jumala väikesed koopiad. Olles loodud Tema näo järgi, on meie sees võime Teda tunda. Oma pattude tõttu jääb meil vajaka väest. Sellest hetkest, kui Vaim on äratanud meid ellu uuestisünni kaudu, tunnetab kogu meie olemus oma sugulust Jumalaga ja hüppab rõõmust selle äratundmise tõttu. See on see taevane ülevaltsünd, ilma milleta me ei saa Jumala riiki näha. See pole siiski mitte lõpp, vaid alles algus, sest nüüd algab auline püüdlus, südame rõõmus avastusretk Jumala põhjatutesse rikkustesse. See on see, kus me alustame, kuid kus me lõpetame, seda pole ükski inimene veel avastanud, sest Kolmainsa Jumala hirmuäratavatel ja saladuslikel sügavustel ei ole ei otsa ega äärt.

Olles leidnud Jumala ja ikka tema poole püüelda, see on inimhinge armastuse paradoks, mida liiga kergesti rahulduv religionist põlgab, kuid mille põleva südamega Jumala laste rõõmsad kogemused õigeks mõistavad.

Tule ligi mineviku pühadele meestele ja naistele ning sa koged peagi nende Jumala järgi igatsuse tulisust. Nad leinasid Teda taga, nad palvetasid, nägid vaeva ja otsisid Teda päeval ja öösel, heal ajal ja kurjal. Kui nad Ta lõpuks leidsid, oli leidmine seda magusam, mida pikem oli olnud otsimine.

Mooses kasutas teadmist Jumalast argumendina, et Teda paremini tundma õppida. "Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas."(2 Mo 33:13). Ja sellelt pinnalt ta tõusis ning palus julgelt:  "Näita siis mulle oma auhiilgust!" (2 Mo 33:18). Jumalal oli tegelikult hea meel sellisest innukast avaldusest ja järgmisel päeval kutsus Ta Moosese mäele ja seal lasi Ta kogu oma au tema silme eest läbi käia.

Taaveti elu oli vaimuliku igatsuse voog, tema psalmides kajavad nii otsija karjed kui ka leidja rõõmsad hüüded. Paulus tunnistas, et tema elu allikaks on põletav igatsus Kristuse järele. Et ma tunneksin Teda" (Filipi 3:10) oli tema südame eesmärk, mille nimel ta ohverdas kõik muu. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust (Fi 3:8).

Lauluraamatu hümnid on täis magusat igatsust Jumala järele, Jumala, keda laulik otsib, kuid samas teab, et ta Tema juba leidnud on. "Tema tee mu silme ees, seda otsin vaid", laulsid meie isad vaid üks lühike sugupõlv tagasi, kuid seda laulu meie suures koguduses enam ei kuule. Kui traagiline, et selle otsimise teevad praegusel pimedal ajastul meie eest ära meie piibliõpetajad. Kõige keskmeks on esimene samm ehk Kristuse "vastuvõtmine" (termin, mida muide Piiblist ei leiagi) ja pärast seda ei oodata meilt enam, et me igatseksime rohkem Jumala ilmutust oma hingedele. Meid on meelitatud vale loogika lõksu, mis tungivalt nõuab, et kui me oleme Tema leidnud, ei ole meil vaja Teda enam otsida.  Seda esitatakse meile kui õige õpetuse viimset sõna ning samas peetakse iseenesest mõistetavaks, et ükski Piibli järgi õpetatud kristlane pole kunagi teisiti mõelnudki. Seeläbi lükatakse järsult kõrvale kogu tunnistus ülistavast, otsivast, laulvast kogudusest. Kristuselõhnaliste pühade suure armee südame-teoloogia heidetakse ära ja asendatakse üleoleva piiblitõlgendusega, mis oleks kindlasti imelik tundunud nii Augustinuse, Rutherfordi kui ka David Brainerdi taolistele.

Selle suure üleüldise jahtumise keskmes, võin ma rõõmsalt tunnistada, on mõned, keda ei rahulda selline pinnapealne loogika. Nad möönavad, et argumendid on õiged, kuid siis pöörduvad eemale, otsivad pisarsilmil mõne üksiku paiga ja palvetavad: "Oo Jumal, näita mulle oma auhiilgust!" Nad tahavad maitsta, puudutada oma südametega, näha oma südame silmadega seda imet, kes on Jumal.

Ma tahan teadlikult julgustada üht võimsat igatsust Jumala järele. Selle puudumine on meid toonud meie praegusesse madalseisu. Meie vaimulike elude jäikus ja puisus on tingitud sellest, et meil puudub püha igatsus. Enesega rahulolu on kogu vaimuliku kasvamise surmav vaenlane. Sügav igatsus peab olema nähtav, muidu ei ilmuta Kristus ennast oma rahvale. Ta ootab, et teda tahetaks. Väga kahju, et väga paljude puhul meie hulgast ta ootab nii kaua, liiga kaua, ilmaasjata.

Igal ajastul on oma jooned. Praegu elame vaimuliku keerulisuse ajastul. Lihtsust, mis on Kristuses, on meie hulgas harva leida. Selle asemel on programmid, tegevuskavad, meetodid, organisatsioonid ning närviliste tegevuste maailm, mis kõik võtavad aega ja tähelepanu, kuid ei suuda kunagi rahuldada südame igatsust. Meie sisemise kogemuse pinnapealsus, meie ülistuse õõnsus ja see orjalik maailma jäljendamine, mis iseloomustab meie reklaamimeetodeid, kõik need kinnitavad, et meie, tänasel päeval, tunneme Jumalat vaid ebatäielikult ning Jumala rahu vaevalt et üldsegi.

Kui tahaksime leida Jumalat kesk kõiki väliseid vaimulikke asju, peame me esmalt otsustama, et otsime Teda ja siis jätkama teed lihtsuses. Nüüdsel ajal nagu muistegi ilmutab Jumal  ennast "imikutele" ja peidab end paksu pimedusse tarkade ja mõistlike eest. Peame oma lähenemist Temale lihtsustama. Peame jõudma välja põhiasjadeni (ja selgub, et neid on õnneks väga vähe). Peame ära heitma kõik pingutused muljet avaldada ja tulema ilma kavaluseta, lapseliku aususega. Kui me seda teeme, siis kahtlemata vastab Jumal meile kiiresti.

Kui religioon on öelnud oma viimase sõna, on vähe, mida me vajame, peale Jumala enese. Kurjuslik komme otsida "Jumalat-ja" tulemuslikult takistab meil leida Jumala täit ilmutust. "Ja" on meie suur vaenlane. Kui me jätame "ja" ära, leiame me peagi Jumala ning Temas leiame me kõik selle, mida oleme kogu elu salamisi igatsenud. Me ei peaks kartma, et otsides vaid Jumalat, me  äkki kitsendame oma elusid liialt või piirame oma südame suurenevaid igatsusi. Tõde on vastupidine. Me võime kindlalt endale lubada lasta Jumalal saada meile Kõigeks, koondada ja ohverdada paljusus selle Ühe nimel.

Inimesel, kelle  varandus on Jumal, on kõik asjad Ühes. Talle võidakse keelata palju tavalisi varandusi, või kui tal lubatakse neid omada, siis nende nautimine on niivõrd häiritud, et need ei saaks iialgi olla vajalikud tema õnne jaoks. Kui ta ka peab need käest andma, üks teise järel, siis ta peaaegu ei tunnegi kaotuse valu, sest tal on kõikide asjade Allikas, kogu tema rahulolu, kogu õndsus, kogu rõõm on Ühes. Mida ta iganes ka ei kaotaks, ta pole tegelikult kaotanud midagi, sest  tal on kõik asjad nüüd olemas Ühes, ja seda puhtalt, õigusega ja igavesti.

*******

Oo Jumal, ma olen maitsnud Sinu headust ja see on mind nii täitnud kui ka pannud janunema rohkema järele. Ma olen väga teadlik, et ma vajan veel enam armu. Mul on häbi igatsuse puudumise pärast. Oo Jumal, Kolmainu Jumal, ma tahan sind tahta; ma igatsen olla täidetud igatsusega; ma janunen, et mind tehtaks veel janusemaks. Näita mulle oma auhiilgust, ma palun Sind, et ma sel moel võiksin Sind tõeliselt tunda. Alusta armulikult minu sees üks uus armastuse töö. Ütle mu hingele: "Tõuse üles, mu kullake, mu kaunike ja tule eemale". Siis anna mulle armu tõusta ja järgida Sind, üles sellelt uduselt madalikult, kus ma olen uitanud nii kaua. Jeesuse nimel. Aamen. 

Tõlge katkenditest I peatükist raamatust A. W. Tozer. "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine".

Vaimulikust olukorrast....1948

Selsinasel peaaegu et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ja neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul õigete "tõlgendustega" tõest. Nad janunevad Jumala järele ja nad ei saa rahuldatud enne, kui nad on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.

See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada mistahes vaimulikul horisondil. Ehk on see pilv, mis pole suurem inimese peopesast, märk, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud.  Selle tulemuseks võib olla elu ülestõusmine paljudele hingedele ja selle kiirgava imetluse taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; selle imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.

Kuid seda nälga peavad tajuma hakkama ka meie vaimulikud juhid. Praegune evangelikalism, kui kõnekujundit kasutada, on püstitanud altari ja jaotanud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et kõrge Karmeli mäe tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad on janus, et isiklikult maitsta Kristuse armastuse "läbistavat armsust", selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.

Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse doktriini printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole mingit nähtavat Ligiolu ega midagi ebaharilikku nende isiklikes eludes. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.

Ma usun, et ma räägin armulikult, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui see tema ajalgi oli: "Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks". See on tõsine asi ja mitte väike skandaal kuningriigis, kui me näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga. Wesley sõnade tõde saab teoks meie silme ees:

"Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged (elu)hoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks." 

Tänu meie suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on "õiged arvamused", ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski oleks huvitav teada, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaotsi läinud, ja selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane "programm". See on sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kurvastuseks kasutatakse seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks.

Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendust võib läbi viia sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest need pole vaid pelgalt sõnad, mis hinge kosutavad, vaid Jumal Ise, ja nii kaua kui kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulsid. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid Temasse siseneda, rõõmu tunda tema Ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda päris Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.

See raamat on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille minu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on kõige rõõmustavamad ja imelisemad minu jaoks. Teised enne mind on läinud palju kaugemale kui mina nendesse pühadesse saladustesse, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdata saab.

A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.
Eessõna tõlgitud raamatust "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine!