kolmapäev, 25. november 2009

Päkapikkudest ehk "rõõmus kristlik elu"


Jõuluaeg on kohe käes. Mõtlesin siis pisut kirjutada ka sesoonselt. Nimelt oli mul paar päeva tagasi üks unenägu. Päkapikkudest. Et sobib hästi. Kuigi kunagi 20 a tagasi oli üks 3a tüdruk mulle öelnud selle peale, kas päkapikud tal käivad, et „päkapikud on kurjad vaimud, kes on punased mütsid pähe tõmmanud ja lollitavad rahvast“. Aga olgu, unenäo juurde.

Nägin korraga üht klassiruumi, kus toimus vaimulik õpetus. Päkapikkudest. Puidust mehikesed olid isegi näitlikult tahvli peale magnetitega kinnitatud. Ja õpetus oli sellest, kuidas nende mütse pähe panna ja peast võtta.

Õpetajaks oli üks mustas talaaris mees ja lõua all oli isegi selline lipsuke, et siis autoriteet. Peale minu olid kuulajateks minu isa, kes 17 aastat tagasi oma käe läbi lahkus, nüüd istus ta minuga ühes pingis tahvli ees. Ju me olime kõige innukamad. Minu seljataga mitu pingirida tagapool ukse juures istus üks teine mees. Ja siis oli seal veel üks noor naine.

Kuulasime innustunult õpetust ja mul oli mingi eksegeetiline pisiprobleem, kuidas neid mütse ikka pähe peaks panema (mitte et ma päkapikke uskunud ega austanud poleks). Must mees vastas selle peale, et tema on nii öelnud ja nii jääb. Mina ütlesin, et siis on nii jah. Ega see polnudki oluline, mida ma ütlesin (ega enam ei mäletagi, mis see täpselt oli). Tähtis oli see, et ma seda ütelda sain. Nii tundsin, et mind väärtustatakse, ma olin osa tervikust, mul oli mingi roll. Kogesin osadust.

Aga siis läks see noor naine selle teise mehe juurde ja hakkas temaga mingit ekskursiooni kokku leppima. Mustale mehele see ei meeldinud. Ta hakkas nende poole minema, kuid teda kui niideti näoli maha sinna minu isa kõrvale pinkide vahele. Ja ta jäi liikumatult lebama. Ainult silmad liikusid. Ja see noor naine kudrutas selle teise mehega edasi, kuigi see oli ka peaaegu liikumatu, mõmises vaid vastuseks. Mina vaatasin rõõmsa näoga seda kõike pealt. Ärgates oli hinges kergendus. Kuigi uni oli olnud kummaline, polnud mingit ängi ega halba tunnet.

Täna hommikul mõistsin, miks mu isa seal päkapikuloos figureerib: olin aastaid olnud väga kibestunud, et Jumal temaga niimoodi juhtuda lasi. Seda enam, et mina olin tol ajal aktiivses töös, lausa tol hetkel välismaa gruppi võõrustamas. Samuti arvasin, et kui ma poleks teoloogiat edasi õppima läinud ja Rootsist toodud raha hoopis „maha matnud“, siis poleks isa nii teinud, sest üheks põhjuseks olid tema finantsmured. Kõik, mis ta aastatega oli kokku kraapinud, pudenes kui koide söödud riie tänu inflatsioonile aastaks 1992.

Mõistsin ka seda, miks pärast unenägu oli väga hea tunne. KOGU MAAILM ON NÜÜD TÄPSELT NIISUGUNE, NAGU MINA TAHAN. Mul on mu isa tagasi! (mis sest, et liikumatu). Ja koguduse kallis osadus! Mis sest, et üks mees on näoli maas ja teine pea liikumatu. Minul on lihtsalt NII hea. Kiirabi kutsuda? Mis kiirabi? Kellele? Milleks? MINA olen elav! Suutsin sõna seletada, see polnud tuim, mis peaasi, suutsin ka koheselt alluda. Ei mingit pinget ega mässu ei kuuldud sõna ega autoriteedi vastu, maapealne paradiis. Hinges on RAHU! Kõik on lõpuks nii, nagu ma alati tahtnud olen (keda huvitab õpetuse sisu?! Peaasi, et inimlikult kõik hästi on!) Ärkasin ja tunnetasin: Suutsin lõpuks oma maailma valitseda! Ei mingit nõtrust sees ega väljas! Kõik on kontrolli all. MINA VALITSEN!!! (Ja Jumalaga on ka kõik väga korras, sest südames on RAHU!--muidu ju ei oleks).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...