Paar päeva tagasi juhtusin kuulma prohveteeringut, mis oli saadud 20. jaanuaril 2005 Eestimaa koguduse kohta. Seal manitseti kogudust osadusse Jumalaga, öeldes, et see on „elu ja surma küsimus“. Prohveteeringust on möödas üle nelja aasta. Kohe pärast seda „juhtusin“ lugema Luuka evangeeliumit viljatust viigipuust, kus Jeesus otsis viigipuult vilja ning oli seda teinud kolm aastat. Jeesus, keda me oleme nii harjunud kujutama hea karjasena, oma vennana, sõbrana jne. sai selle peale väga kurjaks ja tahtis viigipuu ära needa. Teda peatas vaid aednik, kes ütles, jäta veel NELJANDAKS aastaks, ma istutan ta ümber, panen mulda, teen veel, mis suudan. Aga kui see ka tõesti ei aita, siis hävita see viljatu viigipuu.
Usun, et mind kutsuti kirjutama sedasama blogi mitmeid nädalaid tagasi ja sama järsku, kui ülesanne anti, lõppes see ka ära. Nüüd tean ka põhjust—üsna pea võttis Jumal mind personaalselt ette ja hakkas puhastama. Mida enam Ta puhastas, seda enam avanesid tunnetuse piirid. Samas oli asju, mida ikka ja jälle uuesti õppima pidin. Kuni alistusin lõplikult. Ja jälle tunnen, et algamas on uus etapp, pisut avalikum, kui eelmine.
Ma olen pea 20 aastat kristlane olnud. Kogu selle aja „ustavalt“ koguduse liige. Mõned ajad, kui olin aktiivses jumalariigi töös, olid põnevamad, teised, kus otsest töölõiku ei olnud, jälle igavamad ja ma arvasin, et see on normaalne. Nüüd tean, et tegelikult ei ole see normaalne. Minu osadus Jumalaga ei saa ega tohi sõltuda sellest, kui palju ma kaasa löön või mida korda saadan. Vastupidine on küll tõsi. Kui on osadus (päriselt, mitte kujuteldav), siis voolab Jumala tahe sinu kaudu teiste inimeste ellu. Mõned imestavad muutuse üle (eriti need, kes sind varem päevast päeva teistsugusena nägid), mõned ei mõista, mis sinuga toimub. Aga sellest ei ole midagi, sest sa ei kuuluta ju iseennast. Kui oled järginud Jumala tahet oma elus ning allunud Tema juhtimisele, siis võid olla kindel, et Tema ei jäta sind häbisse ja saadab korda selle, milleks Ta sind välja läkitas. Aga kui ei saada, aga kui jääd häbisse?! Ka sellest pole midagi. „Minu õnn on see, et ma olen Jumala ligi,“ ütleb laulik. Eks Jumal ise teab, miks ta midagi teeb või kuhu saadab.
Seepärast hakkan uuesti blogima ja püüan edasi anda neid õppetükke, mida vahepealse aja jooksul omandanud olen. Vähemalt teoorias. Ja teen seda lootuses, et me tunneksime ära oma „armukatsumise aja“ sel ajal, kui on veel „hästi soodus aeg“, sest ka Eestimaa kogudusi on Issand püüdnud koguda kui tibupoegi, aga me ei ole tahtnud. Kui Jeruusalemma juba piiratakse, siis ei ole enam aega meelt parandada. Neli aastat ja väga mitu kuud pealegi on möödunud väga tõsisest prohveteeringust. „ELU ja SURMA küsimus“. Täna on meie ees veel valik. Homme ei pruugi seda enam olla.
Kuula prohveteeringut http://www.metodistikirik.ee/content/view/602/345/lang,et/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar