Olen täna Colorados oma kodus karantiinis nagu paljud teisedki üle maailma, jälgides uudiseid ning koronaviiruse poolt mõjutatud inimeste arvu. Praegu on nakatunuid 802 369 ja surnud on 38 990 inimest. Eile suri 3718 inimest ja täna kella 6ks hommikul oli surnud 1200. [1] Spordi-, meelelahutus- ja teenindussektor on peaaegu täiesti suletud ja ettevõtlussektor hingitseb. Enamik on kodus, oodates murelikult, teadmata, millal pandeemia lõppeb. Tundub, et maailm on COVID-19 tulekuga oluliselt muutunud. Mu poeg lootis abielluda 8. juunil. Nüüd mõtiskleb ta, milline maailm teda ja tema tulevast pruuti ees ootab.
Usklikena kutsutakse meid sellistel aegadel Pühakirjaga dialoogi, et leiaksime arusaamist. Pastorina on evangeeliumid esimene koht, kust ma otsima hakkan. Jeesuse elu ja ütlused muutuvad aknaks, mille kaudu võin vaadelda, kuidas lihaks saanud Jumal reageerib igasugustele inimlikele kannatustele ja valudele. Jeesus on Jumala täiuslike mõtete ja emotsioonide elav näide igasuguse inimkogemuse kohta. See tõde on pannud John Piperi oma raamatus "Jeesuse Kristuse nägemine ja maitsmine" kirjutama: „Kuna Kristus on Jumala halastuste rikkuse kehastus, siis pole üllatav, et tema elu maa peal oli halastuste ülevoolav näitamine igasugustele inimestele. Igat liiki vajadus ja valu sai puudutatud Jeesuse halastuse poolt nendel lühikestel aastatel, kui ta maa peal käis." [2] Tragöödia ajal pöördun ma punaste sõnade poole Piiblis, ebatavalise, taevase tarkuse poole.
Jeesuse vastus tragöödiale ja kriisile Luuka 13: 1-9
Evangeeliumides näeme Jeesust vastamisi kannatuste ja surma probleemiga mitmel rindel. Taevase kuningriigi kuningana vabastab ta Jumala väe rõhutute heaks, puudutades ja tervendades haigeid, heites välja deemoneid ja äratades surnuid. Samuti näeme Tema kaastundlikku südant, kui ta nutab Laatsaruse surma üle ja kui ta pisaratega halab Jeruusalemma pärast selle eelseisva hävingu tõttu (Lk 19:41). Evangeeliumides on üks lõik, kus Jeesus tegeleb konkreetselt massihävituse ja loodusõnnetusega. See lõik on Luuka 13: 1-9. Meie ees seisab küsimus: milline on Jeesuse nõuanne Jumala rahvale suure tragöödia ajal?
Esmapilgul on Jeesuse vastus Luuka 13: 1-5 üsna häiriv ja tundub, et tal puudub kogenud juhi kaastunne ja südamlikkus. Tegelikult olen oma 25-aastase pastoriks olemise aja jooksul kuulnud vaid ühte üleriigilist kristlikku juhti tsiteerimas seda salmi vastuseks mis tahes kriisile. [3] Keegi pole praeguse ülemaailmse pandeemia ajal julgenud seda teha. Ausalt öeldes, ka mina ise, mõeldes Jeesuse sõnade üle olen kahevahel, kas neid siinkohal tsiteerida. Ometi vajame tänapäeval rohkemat kui tavalist tarkust, mis püüab meie hirmud enneaegselt leevendada või eeldab vale enesekindlusega edasi liikumist. Vajame akent Jumala südamesse ja meeltesse, kus me ahmime õhku ja jääme vaikseks selle ebatavalise taevase tarkuse ees. Ma pean teile tunnistama, et mida rohkem ma neid salme loen, seda enam on mu süda kõigevägevama ees alandlik ning Jumala ja ligimese suhtes on hakanud ilmnema üllatav hellus.
Peatükk algab vestlusega kahe hiljutise tragöödia üle - süütute massiline tapmine ja loodusõnnetus. Mõned Jeesuse järgijad tõmbavad ta kultuurilisesse arutelusse. Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.” Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!”” (Lk 13:1-9)
Lase kriisi valul ennast puudutada
"Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi,"(Luuka 13:2,3).
Lugu on eriti šokeeriv, arvestades seda, kellega see juhtus ja kus see toimus. Pilaatusest räägitakse, et ta tappis süütud usklikud otse jumalateenistuse ajal ning segas nende vere nende ohvriks toodud loomade verega Pühas Templis. Palve, jumalateenistuse ja rahu paik oli muutunud vägivalla ja mõrva paigaks.
Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda. (Ilmutuse 2:5)
Aga mul on pisut sinu vastu, et sul on seal neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes Baalakit õpetas võrgutama Iisraeli sööma ebajumalate ohvreid ja hoorama. Samuti on sul ka neid, kes samasuguselt kinni peavad nikolaiitide õpetusest. Paranda siis meelt; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde nobedasti ja sõdin nende vastu oma suu mõõgaga! (Ilmutuse 2:14-16)
Aga mul on sinu vastu, et sa sallid naist Iisebeli, kes ennast nimetab prohvetiks ja õpetab ning ahvatleb minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid. Ma olen temale andnud aega meeleparanduseks, aga ta ei taha pöörduda oma porduelust. Vaata, ma viskan ta haigevoodisse ja need, kes temaga abielu rikuvad, suurde viletsusse, kui nad ei pöördu tema tegudest! Ja tema lapsed ma lõpetan surmaga, ja kõik kogudused tunnevad ära, et mina olen see, kes katsub läbi neerud ja südamed, ja ma annan teile igaühele teie tegude järgi. (Ilmutuse 2:20-23)
Saa valvsaks ja kinnita muid, kes on suremas; sest mina ei ole leidnud, et su teod oleksid täielikud minu Jumala ees! Siis mõtle, kuidas sa sõna vastu võtsid ja kuulsid, ja pea seda ning paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen. (Ilmutuse 3: 2-3)
Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, siis tahan ma sind välja sülitada oma suust! Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! Ma annan sulle nõu osta minult kulda, mis tules on puhastatud, et sa võiksid rikkaks saada, ja valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi, ja silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt! (Ilmutuse 3:16-19)
Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust! Mitte ükski ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: "Mis ma olen teinud!" Igaüks taganeb joostes, nagu kihutav hobune lahingus!
Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas panevad tähele oma tulemisaega, aga minu rahvas ei tunne Jehoova seadust!
Kuidas te võite öelda: "Me oleme targad ja meil on Jehoova käsuõpetus?" Tõesti! Vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks!
Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse! Vaata, nad on põlanud Jehoova sõna - mis tarkust võib neil olla?
Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile! Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, teevad pettust!
Ja mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: "Rahu, rahu!" kuigi rahu ei ole! (Jeremija 8: 6–11)
Te hukkute kõik nõndasamuti - ärge arvake, et see ei mõjuta teid
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest? (Mt 16: 24-26)
Usklikena kutsutakse meid sellistel aegadel Pühakirjaga dialoogi, et leiaksime arusaamist. Pastorina on evangeeliumid esimene koht, kust ma otsima hakkan. Jeesuse elu ja ütlused muutuvad aknaks, mille kaudu võin vaadelda, kuidas lihaks saanud Jumal reageerib igasugustele inimlikele kannatustele ja valudele. Jeesus on Jumala täiuslike mõtete ja emotsioonide elav näide igasuguse inimkogemuse kohta. See tõde on pannud John Piperi oma raamatus "Jeesuse Kristuse nägemine ja maitsmine" kirjutama: „Kuna Kristus on Jumala halastuste rikkuse kehastus, siis pole üllatav, et tema elu maa peal oli halastuste ülevoolav näitamine igasugustele inimestele. Igat liiki vajadus ja valu sai puudutatud Jeesuse halastuse poolt nendel lühikestel aastatel, kui ta maa peal käis." [2] Tragöödia ajal pöördun ma punaste sõnade poole Piiblis, ebatavalise, taevase tarkuse poole.
Jeesuse vastus tragöödiale ja kriisile Luuka 13: 1-9
Evangeeliumides näeme Jeesust vastamisi kannatuste ja surma probleemiga mitmel rindel. Taevase kuningriigi kuningana vabastab ta Jumala väe rõhutute heaks, puudutades ja tervendades haigeid, heites välja deemoneid ja äratades surnuid. Samuti näeme Tema kaastundlikku südant, kui ta nutab Laatsaruse surma üle ja kui ta pisaratega halab Jeruusalemma pärast selle eelseisva hävingu tõttu (Lk 19:41). Evangeeliumides on üks lõik, kus Jeesus tegeleb konkreetselt massihävituse ja loodusõnnetusega. See lõik on Luuka 13: 1-9. Meie ees seisab küsimus: milline on Jeesuse nõuanne Jumala rahvale suure tragöödia ajal?
Esmapilgul on Jeesuse vastus Luuka 13: 1-5 üsna häiriv ja tundub, et tal puudub kogenud juhi kaastunne ja südamlikkus. Tegelikult olen oma 25-aastase pastoriks olemise aja jooksul kuulnud vaid ühte üleriigilist kristlikku juhti tsiteerimas seda salmi vastuseks mis tahes kriisile. [3] Keegi pole praeguse ülemaailmse pandeemia ajal julgenud seda teha. Ausalt öeldes, ka mina ise, mõeldes Jeesuse sõnade üle olen kahevahel, kas neid siinkohal tsiteerida. Ometi vajame tänapäeval rohkemat kui tavalist tarkust, mis püüab meie hirmud enneaegselt leevendada või eeldab vale enesekindlusega edasi liikumist. Vajame akent Jumala südamesse ja meeltesse, kus me ahmime õhku ja jääme vaikseks selle ebatavalise taevase tarkuse ees. Ma pean teile tunnistama, et mida rohkem ma neid salme loen, seda enam on mu süda kõigevägevama ees alandlik ning Jumala ja ligimese suhtes on hakanud ilmnema üllatav hellus.
Peatükk algab vestlusega kahe hiljutise tragöödia üle - süütute massiline tapmine ja loodusõnnetus. Mõned Jeesuse järgijad tõmbavad ta kultuurilisesse arutelusse. Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.” Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!”” (Lk 13:1-9)
Lase kriisi valul ennast puudutada
"Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi,"(Luuka 13:2,3).
Lugu on eriti šokeeriv, arvestades seda, kellega see juhtus ja kus see toimus. Pilaatusest räägitakse, et ta tappis süütud usklikud otse jumalateenistuse ajal ning segas nende vere nende ohvriks toodud loomade verega Pühas Templis. Palve, jumalateenistuse ja rahu paik oli muutunud vägivalla ja mõrva paigaks.
Kui nad räägivad Jeesusega sellest sündmusest, jääb mulje, et nad teevad seda, mida inimesed ikka teevad, kui sellised tragöödiad aset leiavad. Nad arutavad, miks see juhtus, ja mõtlevad võimalikele lahendustele. Jeesus vastab näiliselt kohatu küsimusega. "Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik teised galilealased, et nad seda on kannatanud?" (Luuka 13:2). Kujutage endale ette neid kummalisi pilke ja ebamugavat vaikust, kui Jeesus ignoreerib ilmset ebaõiglust ja tragöödiat ning muudab vestluse üsna isiklikuks.
Tundub, nagu tahaks Ta puhastada kõik temaaegsed kultuurilised ja usulised arvamused, muutes rahvusliku tragöödia šokeerivalt isiklikuks vastasseisuks. Kriis tabab meid kõiki tormina ja tavaliselt on meie esimene vastus südametunnistuse lohutamine ja hirmude leevendamine erinevate arvamuste kaudu. See kehtib nii kirikus kui ka ühiskonnas üldisemalt. Inimeste reaktsioon on pehmendada kahjulikku mõju ja pöörduda allikate poole, mis leevendavad meie hirme ja toetavad meie konkreetseid arvamusi. Teeme tragöödia isikliku vastasseisu asemel hõlpsalt pigem laiemaks religioosseks või ühiskondlikuks probleemiks. Meie erinevad kristlikud liikumised ja konfessioonid tormavad tavaliselt oma lemmikkirjakohtade juurde ja kirjeldavad nii põhjuseid kui ka kriisilahendusi võtmes, mis sobivad nende konkreetsete teoloogiliste ja kiriklike tavadega.
Näiteid on ka tänapäeval külluses. Palveliikumised, millega mina olen seotud, kutsuvad kokku pühalikke koosolekuid, kus seistakse müüripraos ja tõrjutakse tagasi seda „deemonlikku haigust”. Imede ja tunnustähtede liikumised postmillenialistliku kalduvusega kutsuvad meid kasutama koguduse parimat aega ja vabastama Kristuse tervendavat väge haigetele ja nõtradele. Kõik see kulmineerub ärkamisega ja evangeelium saab viimse võidu. Kristuse Ihu sakramentaalsed osad kutsuvad meid üles kehastama evangeeliumi ja ohverdama oma elu haigete ja vaeste eest hoolitsemisel, osutades Matteuse 25: 34-36 Issanda manitsusele, et hoolitsedes haigete ja vaeste eest hoolitseme Jeesuse enda eest. Misjonikogudused ja -liikumised kutsuvad meid üles andma oma panust kogudusse, mille keskmeks on naabruskonnad ja mis hõlmab väikseid kodugruppe, kes suudavad ära võita valitsuste piirangud ning on võimelised jõudma meie päästmata naabriteni ja neid jüngriteks õpetama. Nii saab igast õnnetusest võimalus edendada meie konkreetset rõhuasetust või arvamust.
Kõik need konkreetsed pandeemiaga seotud arvamused ja lähenemisviisid annavad väärtusliku ülevaate Jumala südamest ja meelest, ning ma olen mõnes mõttes nende kõigiga nõus. Kuid ometi pole see esimene vastus, mida Jeesus ootab. Ta otsib kriisi alguses midagi isiklikumat, mis päästaks meid nii valelohutusest kui ka ebakohase hulljulguse eest. Tema küsimus läbistab tragöödia kultuurilisi ja populaarseid vastuseid ning ulatub otse asja tuumani. Looja ning Lunastajana tunneb Jeesus inimese südant paremini kui keegi teine. Tragöödia korral jäävad inimesed oma mugavatele radadele, pöördudes kergete vastuste, teiste süüdistamise, poliitiliste ja usuliste arvamuste ning kõige muu poole, et kaitsta ennast, et ei peaks silmitsi seisma põhilise, fundamentaalse inimliku probleemiga, milleks on meie osa patuses langenud maailmas.
Jeesus eemaldab kohe selle kõrvalekalde ja enesekaitse ning vastab ise enda küsimusele: “Kas te arvate, et olete vähem patused kui nemad? Ma ütlen teile, et ei sugugi! ” Kas kuulete Tema rõhutatud vastust: "Ma ütlen teile ei sugugi!"? Jeesus sunnib meid, et me asetaksime ennast valu keskmesse. Sina oled täpselt samas täbaras olukorras nagu kõik teised. Sul on sama põhiprobleem. Sama potentsiaal haiget teha ja sama võimalus haiget saada. Kuulen Jeesuse hääles juba prohvet Joeli kaudu tuttavaid noote.
Joeli raamatus leiame Iisraeli keset rahvuslikku kriisi. Tirtsude parv on käinud üle maa ja mõne päevaga on purunenud nende finantssüsteemi põllumajanduslik mootor. Põllukultuurid on hävinud, puud on paljad ja järgmise aasta saak on ohus. Põud süvendab probleemi, kuna tulekahjud levivad ja veisekarjad hukkuvad.
Kriisi keskmes juhib prohvet Joel rahva tähelepanu selle tunni pakilisusele ühe lihtsa küsimuse kaudu: "Kas teie või teie isade päevil on midagi sellist juhtunud?" (Joeli 1: 2). Ta justkui hüüab: “Lõpetage valu pehmendamine oma paljude arvamustega ja innukate taastamisstrateegiatega ning vaadake lihtsalt sellele kriisile otsa. Põllukultuurid on hävinud. Toit lõppeb ära. Tulekahjud puhkevad ja veised on suremas.” Ta manitseb igat ühiskonnaklassi üles ärkama nende praeguses olukorras ja nutma kaotuse pärast. Enne kui hakkate pidama poliitilistel ja religioossetel seisukohtadel põhinevat avalikku arutelu, vaadake kriisile otsa ja laske sellel ennast puudutada. Laske oma südamel valu tunda! Hiljem ütleb prohvet: "Käristage lõhki oma südamed ja mitte oma rõivad." Ärge liikuge koheselt edasi selle traagilise sündmuse juurest religioossete arvamuste ja tseremoonia juurde. Las see tragöödia puudutab teie südant. Asetage ennast otse valu keskmesse.
On vähe asju, mis on tragöödia keskel hullemad kui selgelt väljendatud arvamused, mis ei tule ühendusest Jumalaga ega Tema puudutusest, südamest, mis pole valanud ühtegi pisarat. Jumala soov sellistel aegadel on, et silmad nutaksid, enne kui suu räägib. Õõnsad sõnad inimestelt, kes pole pisaraid valanud, ei too tõelist muutust.
Kui pandeemia oli kestnud juba mitu päeva, leidsin ma, et ka minu süda oli veidi eraldunud, kuna ma hakkasin kiiresti arvustama mitmeid seisukohti, kes selgitasid, milline on Jumala roll kriisis ja milline peaks olema meie reageering. Liitusin ise ka aruteluga ja jagasin avalikult oma piskut, viidates artiklile, mille olin varem kirjutanud ajakirjale "Ministry Today". [4] Kuid Jeesus kutsus mind peatuma ja ühendama oma südame valuga. Ausalt öeldes olen ma selle 38 990 surmajuhtumi kohta valanud vähe pisaraid või üldse mitte. [5] Mis veelgi hullem, tragöödiad tulevad nüüd nii tihti, et ma ei pane neid argielus tähelegi. Olen juba oma südame ja vaimu terved piirkonnad eraldanud osakondadeks, kus õuduste alamkategooriad - nagu üksiklaskurite massimõrvad, sõjalistest konfliktidest põhjustatud surmajuhtumid, loodusõnnetuste ohvrid ja nakkushaiguste statistika - on kenasti katalogiseeritud silma alt ära. Midagi uut juhtub. Ma tunnen end hetkeks šokeerituna, kuid siis katalogiseerin selle ära ilma liigsete tunneteta. See emotsionaalse reageerimiseta edasiliikumine on vaimse elu surm, sest kõva süda ei tunne midagi ega suuda ka palvetada.
Selles praeguses globaalses pandeemias tabasin end kuulamas kõiki tänapäeva prohvetlikke hääli, kes nimetasid algpõhjusi ning tõid välja lahendusi Koguduse jaoks. Kui olin juba pikalt paastunud ärkamise pärast, kuulsin, kuidas Issand sel nädalal mulle sosistas: „Las see puudutab sind, Allen! Las see puudutab sind! ” Ärge liikuge edasi tänapäeval levinud kultuuriliste ja usuliste arvamuste juurde ega näpuga näitamisele, nagu poleks me kõik ühesuguses patuses olukorras. Laske inimeste patu valul ja maailma langemisel ennast puudutada! Laske oma haavatavusel, millega langenud maailm teid kohtleb, teid puudutada. Ärge pöörduge nii kiiresti eemale inimkonna ühtsest peeglist! Ühendage oma süda uuesti tõsiasjaga, et maailm vajab hädasti Päästjat ja Lunastajat!
Võtke omaks meeleparanduse üleskutse
"Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”(Luuka 13: 3).
Olles peatanud meie tavapärased kiirete arvamuste tsüklid ja käimasolevad arutelud Jumala osaluse ja meie vajaliku reageerimise kohta, rõhutab Jeesus, kuidas peaksid kõik usklikud esmaselt õigesti reageerima tragöödiale ja kriisile - meeleparandusega. Laske kriisil ennast puudutada ja kasutage seda ainulaadse võimalusena pöörduda kogu oma südamest Jumala poole. Praegusel ajal on põhiprobleemiks sotsiaalne ja vaimne olukord, mis on suurem kui see konkreetne pandeemia ja inimohvrid. Probleem on sinu sees. See on ka minu sees. See mõjutab meie maailma ja võimaldab deemonlikel jõududel inimesi rõhuda. Midagi on valesti meie inimkogemuse keskmes.
Taavet kuulutas seda: " Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! (Ps 51:7)" Jeremija kinnitas seda: „ Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista? (Jr 17:9)” Jeesus paljastas selle teema Johannese 3:19: "Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastasid pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod olid kurjad." Hiljem ütles ta: „
Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised,
abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus.
Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest." (Mk 7:21-23)” Paulus järgib roomlaste eeskuju: „"Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki; ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki. . . sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” Ta väidab veel Rm 8: 20-21, et kogu maailm on patu tõttu heidetud kaduvuse orjusesse patu pärast.
Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised,
abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus.
Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest." (Mk 7:21-23)” Paulus järgib roomlaste eeskuju: „"Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki; ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki. . . sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” Ta väidab veel Rm 8: 20-21, et kogu maailm on patu tõttu heidetud kaduvuse orjusesse patu pärast.
Jeesus kutsub meid uurima oma südant kriisiajal, pöörduma eemale igast kõverast mõtteviisist ja teost ning pöörduma tagasi Jumala poole, kahetsuse ja siira südamega. Kriis nõuab alandlikku sisevaatlust ja naasmist ainsa lootuse juurde, mis meil on. Ilmutusraamatus kutsub Jeesus viis korda kogudusi Väike-Aasias meelt parandama. Ilmutusraamatus 2 ja 3 palub malbe Kolgata talleke, Tema, kes suri maailma pattude pärast ja käskis Johannesel mitte karta, sest temal on surma ja põrgu võtmed, manitseb viit kogudust seitsmest meelt parandama, et olla valmis tulevaseks kriisiks. Jeesus soovib, et kirikud oleksid võidukad ja käiksid usus, kaastundes ja autoriteedis, kuid kõigepealt peavad nad meelt parandama, et on teinud kompromisse ja pattu. Kuulake Jeesuse sõnu:
Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda. (Ilmutuse 2:5)
Aga mul on pisut sinu vastu, et sul on seal neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes Baalakit õpetas võrgutama Iisraeli sööma ebajumalate ohvreid ja hoorama. Samuti on sul ka neid, kes samasuguselt kinni peavad nikolaiitide õpetusest. Paranda siis meelt; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde nobedasti ja sõdin nende vastu oma suu mõõgaga! (Ilmutuse 2:14-16)
Aga mul on sinu vastu, et sa sallid naist Iisebeli, kes ennast nimetab prohvetiks ja õpetab ning ahvatleb minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid. Ma olen temale andnud aega meeleparanduseks, aga ta ei taha pöörduda oma porduelust. Vaata, ma viskan ta haigevoodisse ja need, kes temaga abielu rikuvad, suurde viletsusse, kui nad ei pöördu tema tegudest! Ja tema lapsed ma lõpetan surmaga, ja kõik kogudused tunnevad ära, et mina olen see, kes katsub läbi neerud ja südamed, ja ma annan teile igaühele teie tegude järgi. (Ilmutuse 2:20-23)
Saa valvsaks ja kinnita muid, kes on suremas; sest mina ei ole leidnud, et su teod oleksid täielikud minu Jumala ees! Siis mõtle, kuidas sa sõna vastu võtsid ja kuulsid, ja pea seda ning paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen. (Ilmutuse 3: 2-3)
Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, siis tahan ma sind välja sülitada oma suust! Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! Ma annan sulle nõu osta minult kulda, mis tules on puhastatud, et sa võiksid rikkaks saada, ja valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi, ja silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt! (Ilmutuse 3:16-19)
Pidage meeles, et see on malbe, ülestõusnud Jeesus, kes räägib oma kogudustega, kui Ta valmistab neid ette tulevaseks raputuseks, mis hõlmab inimeste patu suurenemist, saatana raevu, kogu loodu ägamist igat liiki loodusõnnetuste ja pandeemiate läbi ning Jumala karistavaid otsuseid saatana ja maailma süsteemide vastu.
Nendes kirjades Väike-Aasia seitsmele kogudusele külvab Jeesus nad üle ka kiindumussõnade, julgustuse, lootuse ja visiooniga. Issand kasutab nii oma lahkeid kui ka korrigeerivaid sõnu, et kogudus oleks valmis särama maailma pimedaimal tunnil. Sellepärast kuulutas Paulus Roomlastele 11:22: „Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha!” Sellistel aegadel peame vastu võtma kogu Jumala tarkuse, lastes nii Tema armastaval julgustusel kui ka distsipliinil muuta meid rohkem Tema näo sarnaseks ja tekitada südametes suuremat armastust. Meeleparandus pole ainus sõnum kogudusele, kuid see peab olema esimene sõnum. Ja pühakiri manitseb meid, et isegi Tema heldus viib meid meeleparandusele.
Karantiini üksinduses olen uurinud sel nädalal oma südant. Kas kriisi valu on minuni jõudnud? Kas mu süda on palvetades tundlik? Kas mu mõistus on ülendatud, tahtes omada õiget vaatenurka, kuid mu süda on valust eemal? Kui palju on minus ükskõiksust? Millisel tasemel on minus uhkust? Mis tasemel uskmatust? Mil määral teen kompromisse? Mis osas ei ela ma evangeeliumi järgi? Mis tasemel on minus midagi, mis pole Jumalale meele järele? Kas ma olen valmis kohtuma oma Loojaga, kui viirus külastab mu kodu? Pean tunnistama, et ma olen värisenud püha Jumala ees, kes küll armastab mind, kuid kutsub mind ka õigluse juurde. Oh jumal, päästa mind! Ma tahan vihata isegi liha poolt rüvetatud riiet.
Probleem on selles, et kriisi pakilisus ja intensiivsus paneb meid, juhte, rääkima liiga ruttu, ilma murtuse ja tarkuseta, mida sisekaemus ja meeleparandus kaasa tooks. Sellega kaasnevad igasugused avalikud avaldused, mis on täis valetröösti või ebakohast hulljulgust, mis panevad lühisesse sisekaemuse ja meeleparanduse protsessi. Jeesus kutsub meid kõigepealt peatuma, mõtisklema ja meelt parandama. Rääkimine võib tulla, kuid mitte kristlase jaoks esimese asjana. Kõigepealt peavad tulema kahetsus ja pisarad.
Püüdes maha lammutada usklike seas esinevaid ülemääraseid ja jumalakartmatuid hirme, teeme juhtidena sageli avalikke avaldusi, mis röövivad Kristuse Ihu Issanda kartusest ja alandlikust värisemisest Kõigevägevama ees. Hirmust saab suurim vaenlane, kuna jutlustaja manitseb meid, et hirm on usu vastand ja et Jumal pole meile andnud hirmu vaimu. Kuid Issanda kartus on tarkuse algus. See on puhas ja aitab meil end täiustada pühaduses. [6] Me tormame kinnitama oma kogudustele Jumala heakskiitu ja rahu, liikudes kirjakohtade nagu Laul 91 ja Roomlastele 8:28 juurde, et leevendada hetke pinget ega maini paljusid salme Jumala distsipliinist, karistusest ja soovimatusest vastata palvetele, mida palub kompromissides olev ja mässu täis rahvas. [7] Sellega röövime inimestelt tõelise järelemõtlemise ja alandliku meeleparanduse. Me varastame Jumala rahvalt Jumala ees värisemise anni. Jeremija hoiatas oma aja valeprohveteid ja väärituid karjaseid, kes kuulutasid rahu, kui rahu polnud. Kuulake tema sõnu:
Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust! Mitte ükski ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: "Mis ma olen teinud!" Igaüks taganeb joostes, nagu kihutav hobune lahingus!
Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas panevad tähele oma tulemisaega, aga minu rahvas ei tunne Jehoova seadust!
Kuidas te võite öelda: "Me oleme targad ja meil on Jehoova käsuõpetus?" Tõesti! Vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks!
Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse! Vaata, nad on põlanud Jehoova sõna - mis tarkust võib neil olla?
Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile! Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, teevad pettust!
Ja mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: "Rahu, rahu!" kuigi rahu ei ole! (Jeremija 8: 6–11)
Kui sageli ravime Jumala rahva haavu kriisiajal, soovides leevendada juhtunu šokki? Kuid võib-olla soovib Vaim küsida oma rahvalt olulisi küsimusi: „Milline on meie panus meie ühisesse patu olukorda? Kuidas on praegune Jumala rahva kompromiss aidanud kaasa meie praeguses kontekstis? Kas kogunedes on vaja otsida suuremat kuulekust ja palvetada oma linnade eest? Milliseid ebajumalaid oleme omaks võtnud ja kui palju me sarnaneme maailmale? Kui sageli on kriisiolukorras meie tarkusepuudus ajanud Jumala rahva segadusse ning lahjendanud ka meie evangeeliumi?
Vähestele põlvkondadele on antud võimalus olla pikema aja jooksul perega karantiinis. Meie Taevane Isa, igasuguse lohutuse ja halastuse isa soovib kasutada isegi seda aega, et tõmbuksime Talle lähemale, et Ta võiks meid üle külvata oma armastusega ja kutsuda meid eemaldama kõike, mis takistab meie pühendumist Temale. Jeesus on armukade peigmees, kes kasutab kõiki eluolukordi, et tekitada Tema jaoks meie südamesse suurimat armastust.
Te hukkute kõik nõndasamuti - ärge arvake, et see ei mõjuta teid
"Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti” (Luuka 13: 3).
Jeesus läheb kaugemale ja seob nende meeleparanduse vajaduse karmi reaalsusega, et kui nad ei kahetse, siis hukkuvad nad nõndasamuti. Kaks korda kinnitab ta seda salmides 3 ja 5. Mida Jeesus siin ütleb? Ühes mõttes osutas Jeesus alati ajalikust olukorrast kaugemale, et inimene peab toime tulema igaviku ja oma tulevikuga, seistes viimsel päeval Jumala ees.
Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus. (Mt 10:28)
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest? (Mt 16: 24-26)
Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks (Johannese 5: 28-29).
Selles Luuka evangeeliumi kirjakohas on Jeesus siiski väga konkreetne ning ei jäta meid abstraktsesse tulevikku. Ta annab meile tähendamissõna viigipuust, mis on istutatud kellegi viinamarjaistandusse. Istanduse omanik ei leidnud viigipuult vilja ja töötas seetõttu kolm aastat asjata. Nüüd tuleb karm hoiatus, veel üks aasta nähakse vaeva ja siis raiutakse puu maha, kui vilja ei tule. Ja ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!" (Luuka 13: 6–9, NKJV)
Sellel tähendamissõnal on kõik Jeruusalemma ees seisva hävingu märgid ja seda saab hõlpsasti rakendada Jeesuse ellu, kui ta teenis Iisraeli. Galilea oli kogenud kolm aastat ärkamist ebatavalise väe ilmingutega, kuid tervikuna polnud piirkond pöördunud Jumala poole. Jeesus oli vaid nädalaid varem öelnud: Häda sulle, Korasin, häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammu kotiriides ja tuhas istudes parandanud meelt!
Ometi peab Tüürosel ja Siidonil olema kohtus hõlpsam põli kui teil! Ja sina, Kapernaum, eks sa olnud ülendatud taevani? Sind tõugatakse põrguni alla! (Lk 10:13-15)
Ometi peab Tüürosel ja Siidonil olema kohtus hõlpsam põli kui teil! Ja sina, Kapernaum, eks sa olnud ülendatud taevani? Sind tõugatakse põrguni alla! (Lk 10:13-15)
Sõna otseses mõttes hoiatab Jeesus, et need väiksemad tragöödiad oleksid pidanud neid panema liigutama, et nad pöörduksid Issanda poole meeleparanduses, paastumise ja palvega. Isegi Johannese ja Jeesuse teenistused polnud rahvast Jumala poole tagasi toonud. Juudi rahva ja Jumala rahva korporatiivne patt kuhjus. Jeesus teadis, et Galilea ärkamine unustatakse peagi ja see on kogu rahvale andnud vähe pikaajalisi vilju. Johannes tuli nende juurde hoiatades, et nad peaksid tulevase viha eest põgenema. Jeesus tuli jutlustades häid uudiseid Jumala armastusest ja päästmisest. Kuid inimesed ei olnud meelt parandanud ei Jumala karmuse ega lahkuse sõnumi tõttu. Mõne kuu pärast tõukas enamus rahvast oma Messia ära ja selle tagasilükkamise tagajärg sai olema katastroofiline, kuna 70. aastal pKr kaotas Jeruusalemma hävitamises elu üle miljoni juudi, Jeesus nuttis hiljem selle asja pärast (Luke 9:41).
Kui ma lugesin seda fraasi “hukkute kõik nõndasamuti” ikka ja jälle ning mõtlesin praegusele globaalsele pandeemiale, maadlesin ma sellega, et kuidas seda salmi enda jaoks rakendada. Mida Jeesus, Elav Sõna, mulle üritab öelda? Jeesus, mida Sa praegu meilt ootad? Palvetades tõusid minu jaoks esile Jeesuse sõnad Mäejutluses: Teie olete maa sool. Aga kui sool tuimub, millega saab teda teha soolaseks? Ta ei kõlba enam millekski kui välja visata ja inimeste tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas. Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele, kes majas on. Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.(Mt 5:13-16)
Me oleme maa sool. Maailma valgus. Linn künkal, mis ei jää varjule. Vaimulikus mõistes Luuka 13 juurest otsis viinamarjaistanduse omanik vilja. Jeesus otsib vilja! Kirjakohas Luuka 13: 1-9 seob Jeesus vilja puudumise oma rahva suutmatusega elada enesekaemuse ja meeleparanduse elu.
Patu kurb osa on see, et see kuhjub ja eraldab. Kui patt kasvab rahva hulgas, pöördub koguduse tähelepanu harva kainele enesekaemusele, mis viib meeleparandusele ja isiklikele muutustele. Ühiskondlik-poliitilised ja religioossed eraldusjooned jäävad paika, samal ajal kui inimesed tõmbuvad üksteisest eemale, süüdistades ja isoleerides end oma ligimestest. Kriisid ja pandeemiad rakendatakse relvadena poliitiliste agendade etteotsa. Vasakpoolsed kristlased süüdistavad Trumpi ja parempoolsed kristlased viitavad selle viiruse taga peituvale vandenõule meie õiguste röövimiseks ja vasakpoolse agenda kehtestamiseks. Samal ajal ei tegele keegi sisekaemusega ega paranda meelt ning patt muudkui kasvab. Kristlaste südamed jäävad külmaks ja viljatuks, samal ajal kui nende kohalike kogukondade olukord halveneb. Nakatunute arv suureneb, meie haiglad täituvad jätkuvalt ja hukkunute arv suureneb. Keegi ei julge enam kedagi usaldada. Kirik keskendub kultuurisõja ja presidendivalimiste võitmisele, samal ajal kui meie isiklikud südamed on kõvad ja võimetud reageerima.
Usun, et Jeesus andis meile erakordse sissevaate sellest, kuidas vaenlane hoiab meid tõeliste ühiskondlike muutuste eest. Kui me Jumala rahvana ei ühenda oma südameid tõeliselt valuga ega kahetse tõeliselt sügaval tasandil, paludes Issandal vabastada nii meid kui ka meie rahvast patust ja selle tagajärgedest, jäävad tema rahva südamed muutumatuks. Patt kuhjub ja meie viljatus paljastub. Kui me ei samastu oma ühise patuse olukorraga ega otsi oma südametele tõelist meeleparandust, siis suudame vaid näidata näpuga ja pidada kultuurisõda vaga distantsi pealt, samal ajal kui rahva patt kuhjub ja veel rohkem verd kisendab maapinnalt Jumala poole. Me ei suuda mõista, et selle kultuuri ühiskondlikud hädad on mõjutatud meist ja meie viljatusest. Kristlased surevad täna haiglates ja lähevad oma armastava Looja rüppe, samal ajal kui paljud uskmatud lihtsalt surevad ning meie valeturvalisus ning ebakohane hulljulgus ei peata seda.
Peame valu omaks võtma, laskma sellel ennast puudutada, pöörduma siiras meeleparanduses Jumala poole ja olema taas soolaks sellele rahvale, mitte valetröösti ja ebakohase hulljulgusega, vaid murtud ja kahetseva südamega, mis väriseb Tema Sõna ees. Peame alanduma Issanda ees ja puhastama end kõigest, mis pole püha, armastusväärne ja täis usku. Peame ära heitma kõik patud, mis meid takistavad, ja meid maha rõhuvad, ning armastama nii, nagu me kunagi armastanud pole, isegi surmani.
Meil on palju aega, et koguda oma kodudes peresid, et mõelda, meelt parandada ja palvetada Jumala ees, kes üksi suudab päästa meid ja rahvaid. Peame kasutama seda kriisi, et valmistada Issandale teed. Meil on vägev kutsumus olla selles maailmas, kuid mitte osa sellest. Peame tegema midagi enamat kui leevendama hetkešokki rutakate avalike avalduste, jutluste ja prohveteeringutega. Peame laskma sellel kriisil puudutada meid läbinisti, võtma omaks jumalakartuse, meelt parandama ja vilja kandma! Et me ei peaks kuulma prohveti sõnu läbi aegade helisemas, hoiatades usuinimesi kõikjal: Siis ta ütles rahvale, kes tuli välja ennast laskma tema poolt ristida: "Te rästikute sigitis, kes on teile andnud märku põgeneda tulevase viha eest? Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: meil on isaks Aabraham! Sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi! Kuid kirves on ka juba puude juure küljes! Iga puu nüüd, mis head vilja ei kanna, raiutakse maha ja visatakse tulle!" (Luuka 3: 7–9)
Kuidas ma selle karantiini ajal reageerin?
Esiteks, ma nutan nendega, kes nutavad ja palvetan ja paastun, et Jumal halastaks meie rahvale ja maailma rahvastele, kes selle kohutava haiguse ees on.
Teiseks, ma lasen Jeesuse sõnadel panna ennast ebamugavasse olukorda, ilma et ma ennast nende eest kaitseksin. Tema sõnad pole loomulikult seeditavad, vaid need on ebaharilik taevane tarkus, mida ei anna enam paremaks teha. Niisiis, ma painutan ja kummardan nende poole juba ammu enne seda, kui ma neist isegi aru saan.
Kolmandaks, ma palun, et meie ühiselt jagatud inimlikud õnnetuste ja kriiside kogemused puudutaksid mind. Ma tahan peatuda suletud suuga piisavalt kaua, et kogeda tõelist empaatiat, tõelist murtust meie ühise olukorra pärast ning võitlust pattude ja langenud maailmaga. Ma tahan hakata nutma patu ja selle tagajärgede tõttu purunenud, vaenuliku maailma pärast. Ma tahan, et Päästja hüüd kostuks taas minu külmast südamest.
Neljandaks, ma pöördun palves, sisekaemuses ja meeleparanduses Issanda poole. Ma parandan meelt mistahes südame kõvaduse, kompromissi ja viljapuuduse pärast, mis mu elus on. Oh kallis Jeesus, vabasta mind kõigest ükskõiksusest, vägivallast, patust ja isekusest. Päästa mind, et ma ei oleks selle rahva pattude peamine osanik, kes on rahul kordama oma partei liini ja usulisi tõekspidamisi ajal, kui meie rahva patt kuhjub ja taevani kasvab.
Viimaks soovin oma linna oma südameasjaks võtta ja armastada seda nii, nagu ma pole kunagi varem armastanud. Evangeeliumi tuleb kuulutada ja seda tuleb välja elada. Mingil hetkel pean ma kodust välja tulema, et armastada, tervendada, vabastada ja päästa. Võib-olla pean ma liituma paljude vanade pühakutega, kes tulid katkuhaigete juurde Jeesuse kaastundega, relvastatud teenimise ja usuga.
Ma tõesti soovin, et mu südant alandaksid Jeesuse sõnad, mis puudutavad minu ja mu ligimese ühiseid kogemusi patu sisemistest ja välistest mõjudest. Ma parandan meelt ja otsin päästet kõigest, mis pole püha. Ma keeldun röövimast ennast või Kristuse Ihu Issanda kartusest ning enesekaemuse ja meeleparanduse annist. Pöördun kogu südamest Jumala poole. Jätan maha separatismi ja viljatuse, teades, et vagadus leitakse võideldes, risti löödud väljaspool laagrit, armastades kadunuid, kes on loodud Tema näo järgi. Ma palun tumma värinat, püha elu ja suuremat armastust, et ma ei hukkuks külma, steriilse südamega. Ma palvetan Jumala poole, et Tema päästaks meid oma halastuses inimeste patu, saatana raevu ja langenud maailma mõjudest. Palun Jumalalt ka armu ja halastust, et ma võiksin olla valguse ja armastuse astja alandliku patukahetsuse ja vankumatu usuga.
Kuidagi see punasega kirjutatu, mis esmapilgul tundus ebaküpse juhi sõnumina, alandab mind. Ma palvetan nüüd, et need sõnad juhiksid mind Jumala kartusele ja Kristuse piiritu armastuseni. Näib, et Covid-19 saabumisega on maailm tõeliselt muutunud. Minu lootus ja palve on, et ka meie muutuksime.
[1] John Piper in an interview just after the terrorist attack on the World Trade Center on 9/11/01.
[2] https://www.worldometers.info/coronavirus/, as of 6am on 3/31/20
[3] John Piper, Seeing and Savoring Jesus (Wheaton: Crossway Books, 2001), 92.
[5] https://www.worldometers.info/coronavirus/, as of noon on 3/31/20.
[6] Psalm 19:9, Proverbs 9:10, 2 Corinthians 7:1.
[7] 1 Corinthians 10:1-22 and Hebrews 11 & 12 for example
Tõlgitud veebilehelt: https://www.allenhood.com/blog/respondingtocrisis
Jumal,sündigu Sinu tahtmine! Palun väga,et Sina oleksid meile,patustele armuline ja seoks kurjuse kinni,ning andestaks meile...Kui Sa oled andestanud,õnnista meid Sinu õigetele tegudele,hoolimaks nii enda ,ligimeste kui kogu Inimkonna meeleparandusele tulemise eest...,et väärida Sinu Jumala Riiki..Me teame ,et Elu on Kristuses ja surm...kasu...
VastaKustuta