neljapäev, 23. november 2023

Käsk rõõmustada

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa VI alapeatükk

Käsk rõõmustada

Kui peame Jeesust ilusaks, tunneme Temast sügavat rõõmu. [1]

Teades ilu ja naudingu jõudu, andis Jumal meile käsu Temast rõõmu tunda:

Olgu sul rõõm Issandast . . . (Psalm 37:4)

Piibel käsib meil Jumalast rõõmu tunda korduvalt, nii et rõõmustamine ei ole vabatahtlik, kuigi see võib olla üks enim tähelepanuta jäetud käske. Selle käsu iroonia seisneb selles, et me ei saa seda täita tegutsemise kaudu. Me saame seda käsku täita ainult siis, kui naudime Jumalat sügavuti. Jumal ei taha lihtsalt, et me Temale alluksime; Ta tahab, et me Temast rõõmu tunneksime.

Me ei saa Jumalale meeldida, kui me Temast rõõmu ei tunne.

Inimesed püüavad Jumalale kuuletuda või Teda otsida mitmel põhjusel, kuid Jumal otsib inimesi, kes Temast rõõmu tunnevad. Ta tahab inimesi, kes naudivad Teda, nagu Tema tunneb suurt naudingut oma rahvast.^{^[2]}

Jüngriks olemine peab tooma naudingulist rõõmu.

Paljud inimesed on Jumalale tänulikud selle eest, mida Ta nende heaks on teinud, kuid nad ei tunne Temast rõõmu. Mina olen ka ülimalt tänulik inimestele, kes iga nädal mu prügi ära veavad. Samas ma ei tunne nende suhtes naudingut. Tegelikult ma isegi ei tunne neid inimesi. Minu tänulikkus prügikastide eest on väga tõeline ja siiras, kuid see pole rõõm.

Kas me kujundame kogudust nii, et see juhiks inimesi Jumalast rõõmu tundma? Kas me aitame inimestel tunda rõõmu Issandast või lihtsalt teenime Teda?

Rõõm ilma hukkamõistuta

Me ei tohiks lubada, et käsk Jumalast rõõmu tunda tekitaks hukkamõistu. Hukkamõist võib tekitada kuulekust, kuid see ei saa tekitada tõelist rõõmu. Kui teil on raskusi Jumala nautimisega, ärge lugege seda käsku ja mõelge: „Ma mitte ainult ei kuuletu Jumalale täiuslikult, vaid nüüd pean ma Temast ka veel rõõmu tundma, muidu ei ole Ta minuga rahul“. Kui sa oled uuesti sündinud, tunneb Jumal sinust rõõmu selle pärast, mida Jeesus on teinud, mitte selle pärast, mida sina oled teinud.

Rõõmustamise käsus peaksime kuulma Jumala igatsust tõelise suhte järele, kus me ka tegelikult Teda naudime. Tõeline rõõm ei ole midagi, mida me sunnime end tegema. Tõeline rõõm on sügavalt nauditav. See on rahuldust pakkuv. See on virgutav. See on mõnu tekitav. Ainus viis selle käsu täitmiseks on jõuda kohta, kus me sügavalt Jumalat naudime, selle kaudu on see käsk meile naudinguks ja rõõmuks.

Käsk nautida Jumalat on Piiblis kõige enam korratav käsk.^{^[3]}

Jumal kirjeldab Piiblis korduvalt ja kirglikult oma valu inimeste pärast, kes Teda teenivad, kuid ei tunne kunagi rõõmu:

Ja need jäävad igaveseks ajaks tunnustähtedeks ja imetegudeks sinule ja su järglastele. Et sa ei ole teeninud Issandat, oma Jumalat, rõõmuga ja heast südamest . . . (5. Moosese 28:46–47)

„Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.“ (Jesaja 55:1–2)

„Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand. Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.“ (Jeremija 2:12–13)

Sa võid teenida Jumalat ja kuuletuda Temale, kuid Ta ei ole rahul enne, kui sa Temast tõeliselt rõõmu tunned, sest Ta tahab, et naudinguhimu, mille Tema sulle andis, oleks täielikult rahuldatud ainsas kohas, kus see olla saab: Temas. Kui sa veel ei naudi Teda, ära karda ega kohku. Oleme sündinud langenud maailma, kus me loomu poolest ei tunne Temast rõõmu, kuid Tema on meid rõõmuga „jälitanud“. Jumala suhe sinuga põhineb Tema igatsusel, mitte sinu tegevusel, ja selle tagab Tema Poja veri, mitte sinu loomupärane headus. Kui sa ei tunne rõõmu Jumalast, siis ära anna alla. Võta omaks jüngerluse protsess. Kui osaled aktiivselt jüngerluses, muudab Jumal sind ja kujundab su isusid nii, et sa tunneksid Temast rõõmu.

Jumala käsk Temast rõõmu tunda ei ole järjekordne käsk, mille eesmärk on paljastada, kuidas sa Jumala nõudeid täita ei suuda. See on kutse elada jüngrina, et saaksid kogeda Jumala tundmise võrratut naudingut.

Rõõm olla distsiplineeritud

Mõnikord peame laskma end distsiplineerida isegi siis, kui me ei tunne sellest rõõmu, kuid Jumala ilu ja sellega kaasnev rõõm Tema ilust annavad meile kütust vaimsete distsipliinide jaoks, sest vaimsed distsipliinid on praktikad, mis võimaldavad meil paremini näha Jumalat ja nautida Teda ning saada Tema sarnaseks.

Kui igatsus Jumala ilust rõõmu tunda ei ole meie vaimsete distsipliinide kütuseks, siis need lõpuks kas ebaõnnestuvad või muutuvad tühjaks harjumuseks.

Me elame suurte „liikumiste“ ajal ja kaks meie aja suurimat liikumist on „palveliikumine“ ja „ülistusliikumine.“ Et need liikumised tooksid välja seda, mida Jumal tahab, peavad need rajanema Jumala ilust rõõmustamise kontseptsioonile.

Palvetamise juures on üks saladus. See on raske töö ja sageli tundub, et vastused viibivad või tulevad viisil, kuidas me neid ei oota. Selle tulemusena võivad inimesed sageli heituda ja loobuda tasapisi oma palverütmist, kui palve taandatakse abipalumiseks.

Palvedistsipliin on väärtuslik, kuid sellest ei piisa palvete ülesõhutamiseks.

Palve on palju enamat kui Jumala kuningriigi tegevuse edendamine. Jumal andis meile palve kingitusena, sest Ta tahab meiega suhelda. Palve on vestluse kontekst, mis juhatab meid kohtuma Tema iluga. Me seostame palvetamist abipalumisega, kuid see on palve juures üks väike aspekt. Palve on võimalus otsida Issanda ilu ja selle tulemusena eksisteerib palvetamine palve enese pärast.

Meil on ka ülistusmuusikale suurem ligipääs kui ühelgi põlvkonnal ajaloos ja see on suur kingitus, kui see juhib meid Jumalast rõõmu tundma. Kui aga ülistusest saab kogemus, mis ravib meie emotsioone, leevendab ärevust ja parandab enesetunnet, ei ole see enam ülistus. Siis on see muusikateraapia.

Ülistus peaks juhtima meid nautima Jumalat, mitte meid endid, ja lahendama meie sügavaimad probleemid selle kaudu, et vaatleme Jumala ilu. Kummardamine peab tooma sügavat rõõmu Jumalast, mitte hetkelist õnnetunnet. Õnn on üürike emotsioon, mis on sageli väga enesekeskne. Rõõm on sügava naudingu kogemus inimeses. Ülistus peaks tooma rõõmu meie hinge.

Muistse ebajumalateenistuse kaasaegsed väljendusvormid

Kuna inimesed on loodud ülistama, ülistavad kõik inimesed midagi või kedagi. Kui me ei õpeta inimesi Jeesuse ilu nägema, juhime me neid tahtmatult ebajumalakummardamise patu poole. Kuigi me kaldume arvama, et ebajumalateenistus on eeskätt kujude kummardamine, on kõigist suurim ebajumalakummardamine iseenda ülistamine. Kui evangeelium keskendub rohkem meile kui Jeesusele, juhatab see meid ebajumalakummardamise vormi poole, mis on meie päevil šokeerivalt aktsepteeritud.

Mõelge ühe teoloogi hoiatusele enesekesksest kristlusest:

Suur osa kirikust tänapäeval, eriti evangeelne osa, on selle ebajumalateenistuse vangistuses. See on korruptsiooni vorm, mis on palju sügavam kui rikkumiste loetelu, mis tavaliselt meenub, kui kuuleme sõna „patt“. Püüame vaos hoida väikeste pattude sääsed, neelates samal ajal iseenda kaamelit. Selline ebajumalakummardamine on niisama kõikehõlmav ja sama vaimselt kurnav, nagu olid paljud Vanas Testamendis kirjeldatud takerdumised paganlikesse religioonidesse. See, et enesele pühendumine ei tundu olevat nagu vanaaegne pühendumus paganlikule jumalale, pimestab kirikut mitte nägema oma truudusetust. Lõpptulemus pole aga vähem laastav, sest minakultus pole vähem nõudlik. See on sama võimas tõmbenumber nagu iga muu jumal või jumalanna turuplatsil. Kaasaegne kirik hoorab selle jumala järel sama usinalt kui iisraellased oma mustematel päevadel. Just uhkuse ristimine usuks paneb meid mõtlema palju iseendale ja arvama palju iseendast.^{^[4]}

Pange tähele teise pastori hoiatust:

Kas me mõistame, kuidas Ameerika kirikukultuuris taastoodetakse peaaegu täpselt Kaanani Baali kultuuri? Baali religioon seisneb selles, et see paneb sind end hästi tundma. Baali kummardamine on täielik sukeldumine sellesse, et küsitakse, mida mina sellest saan. Ja loomulikult oli see uskumatult populaarne… Üks viis vaimse elu määratlemiseks on, et oled nii väsinud ja enesest tüdinenud, et lähed millegi parema poole, milleks on Jeesuse järgimine. Kuid sel hetkel, kui hakkame koos usuga reklaamima sellest saadavat kasu, süvendame me enesekesksuse probleemi. „Koos Kristusega olete parem, tugevam, meeldivam, naudite ekstaasi.“ Aga kõik see on lihtsalt rohkem mind. Selle asemel peaksime tahtma tekitada inimestes tüdimust iseendast, et nad saaksid hakata Jeesusele otsa vaatama.^{^[5]}

See probleem ei piirdu ainult Ameerika kirikukultuuriga. Iseenda kummardamine on loomulik kalduvus. See ebajumalateenistus võib tunduda isegi väga „vaimulik“:

Me kõik oleme kohanud teatud tüüpi vaimulikke inimesi. Ta on väga tore inimene. Ta armastab Issandat. Ta palvetab ja loeb kogu aeg Piiblit. Kuid ta mõtleb kogu aeg ainult iseendale. Ta ei ole isekas inimene. Kuid ta on alati kõige selle keskmes, mida ta teeb. „Kuidas ma saan olla parem tunnistaja? Kuidas ma saan seda paremini teha? Kuidas ma saan selle inimese probleemiga paremini hakkama?“ Kõige keskmes on mina, mina, mina, maskeeritud viisil, mida on raske näha, sest tema vaimulik jutt teeb meid relvituks.^{^[6]}

Kuidas sellist ebajumalakummardamist vältida? Vastus on lihtne: tee inimesed jüngriteks, et nad näeksid Tema ilu. Kui inimesed on jumaliku ilu kütkes ja tajuvad Jeesuse loos osalemise kutse kirjeldamatut väärtust, vabanevad nad oma enesekesksusest.

Milline pilt?

Inimesed loodi Jumala näo järgi, seega peegeldame loomulikult kõike, mida näeme ja kummardame. Kui me Teda ei näe, peegeldame paratamatult mingit teist kuju, kuid Püha Vaimu töö kaudu saame täita oma kutsumust muutuda Jumala näo sarnaseks:

„muutuda [metamorphoo ] oma meele uuendamise kaudu“ on Rooma kirjas 12:2 peaaegu samaväärne sarnaseks saamisele [ symmorphos ] [Jumala] poja näoga Rooma kirjas 8:29. Sellisele samaväärsusele osutatakse ka Kolossa kirjas 3:10, kus pannakse kokku „uuenemine“ ja „Looja kuju“: „ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“. . . . Samamoodi kinnitab 2. Kiri korintlastele 3:18, et need, kes tahavad olla Issanda lähedal, muutuvad tema sarnaseks: nad „näevad nagu peeglis Issanda auhiilgust” ja „muutuvad [metamorphoo] samasuguseks kujuks aust ausse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ Tähelepanuväärne on, et Pauluse sõna „kuju” (eikon) kaheksast kasutusest esineb kirjas roomlastele ainult kaks, salmides 1:23 ja 8:29. See viitab sellele, et Jumala Poja kuju, mille sarnaseks on kristlased Rm 8 järgi muutumas, on antitees „kujutisele“, mille uskmatu inimkond oli vahetanud Jumala au vastu Rooma kirja 1. peatükis. Samamoodi viitab kogu loodu tulevane muutus „kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” taas „rüvedusele”, mida inimesed kogesid, kui nad „vahetasid Jumala au” salmis Roomlastele 1:23, ja kuidas nad tulevikus selle peegelduva au tagasi võidavad . . . . Need ainulaadsed „kujutise” ja „hiilguse” kombinatsioonid Rooma 1. ja 8. peatükis näitavad, et 8. peatükk arendab 1. peatüki vastandit, et jõuda kirjakohta Rm 12:2. Sellest võib järeldada, et kui inimene ei „armasta Jumalat“ (Rm 8:28), siis ei muudeta teda järelikult „Jumala Poja näo sarnaseks“, ja siis „armastab“ ta mõnda muud maist ülistusobjekti ja järelikult kohandub ta selle objekti maise kujuga.^{^[7]}

Vastus jumalikule ilule

Kuna inimesed otsivad ilu ja jäljendavad seda, mis neid paelub, on ülistus rõõmu ja jüngerluse vili:

Misjon ei ole Kiriku lõppeesmärk. Selleks on ülistus, Jumala kummardamine. Misjon eksisteerib, sest ülistust pole. Jumala ülistamine on ülim, mitte misjon, sest Jumal on ülim, mitte inimene. Kui praegune ajastu on möödas ja lugematud miljonid lunastatud langevad silmili Jumala trooni ees, ei ole enam misjonit. Misjon on ajutine vajadus. Kuid kummardamine jääb igavesti.^{^[8]}

Praeguse ajastu kriis on Jumala ülistamise kriis ja seetõttu on Piiblis põhiline inimlik patt ebajumalateenistus.^{^[9]} Ebajumalateenistus on midagi enamat kui füüsiliste objektide kummardamine; see on millegi kummardamine, mis ei ole ette nähtud kummardamiseks. Praegusel ajastul kogetav segadus on valesti suunatud ülistuse jätkuv mõju.

Inimesed on loodud ülistama ja nad kummardavad igasuguseid asju, isegi kui nad seda ülistamisena ei tunnista. Näiteks kuulsuste ja teiste võimsate või andekate inimeste jumaldamine on mingit pidi ka ebajumala ülistamine. Ka andekate sportlaste jumaldamine ja äärmuslik pühendumine spordile on ülistus. Kui inimesed ei ole Jumalast vaimustuses, kummardavad nad igasuguseid asju. Kummardamisel on erinevad astmed ja väljendused, kuid inimeste, meeskondade, sündmuste ja liikumistega seotud kiindumus, pühendumus ja rõõm on tegelikult ebajumalateenistus.

Kogu Piiblis käsib Jumal kummardada Teda,^{^[10]} mistõttu mõned süüdistavad Jumalat ülbuses ja egoismis. Need, kes Jumalat Tema selliste korduvate käskude pärast ülbuses ja eneseimetluses süüdistavad, ei mõista aga, kes Ta on ega seda, kuidas inimsüda töötab.

Lahkeim käsk

Jumalat kritiseeritakse sageli selle pärast, et ta nõuab ülistust, kuid tegelikult on Jumala käsk Teda ülistada kõige lahkem käsk, mida Ta anda saab.

On mitu põhjust, miks kummardamise käsk näitab Jumala kiindumust meie vastu. Esiteks, mida iganes me kummardame, selle sarnaseks me saame. Kummardamine viib jäljendamiseni ja turundusinimesed teavad seda ehk paremini kui keegi teine. Selle tulemusena panevad nad pidevalt kuulsusi ja sportlasi tooteid reklaamima, teades, et ostame tooteid, sest kuulsused kasutavad neid. Me ei pruugi tooteid vajada ja kuulsused ei pruugi olla kvalifitseeritud tooteid hindama, kuid see on ebaoluline, sest me tahame saada sellisteks nagu meie kummardamise objektid.

Näiteks maksavad jalatsifirmad miljoneid dollareid, et panna kuulsus nende botaseid kandma, sest miljonid inimesed ostavad spordijalatseid, mida kannab sportlane, keda nad jumaldavad. Need botased ei tee tegelikult midagi nende ostjate jaoks ja ostjad ei muutu järsku spordis paremaks, kuna nad kannavad sporditähega samu jooksukingi. Turundajad teavad aga, et sporditähtede kummardamine õhutab jäljendamist ja inimesed ostavad sportlase jäljendamiseks jalanõusid, kuigi need jalatsid ei too kaasa mingit tõelist muutust.

Jõukates ühiskondades on tarbimine religioon ja jumalateenistuse vorm.^{^[11]} Poodidesse sisenedes (või veebis osteldes) leiame pilte kuulsustest ja modellidest, keda esitletakse meile pooljumalatena, keda kujutatakse peaaegu täiuslikena. Need pildid on ilusad ja seetõttu ihkame neid isikuid jäljendada ning meid kutsutakse neid jäljendama ostmise kaudu. Ostmisest saab kummardamine, sest me näeme iluobjekte (kuulsusi või modelle) ja püüame neid jäljendada, ostes nende riideid, jalanõusid või aksessuaare. Jällegi anname oma kummardatavatele objektidele uskumatu väe ja loovutame igal aastal miljoneid dollareid, et jäljendada inimesi, keda me ilusaks peame.^{^[12]}

Kui me ei suuda märgata, et tavapoed, veebipoed ja spordistaadionid on jumalateenistuse areenid, ei mõista me jumalakummardamise tõelist olemust. Kummardamine toodab jäljendamist ja need, kes kummardavad, maksavad hinda, et jäljendada neid, keda nad kummardavad.

Kui Jumal käsib meil kummardada, kutsub Ta meid saama Tema sarnaseks. Lisaks on Ta ainus kummardamise objekt, kes ei püüa meie pühendumust ära kasutada. Seetõttu on jumalateenistus sügav privileeg, mis ei alaväärista meid, vaid tõstab meid üles.

Teiseks, kui me kummardame, anname kummardamisobjektile väe ja mõju oma elu üle. Jällegi mõelgem kuulsuste ja teiste inimeste uskumatule mõjule meie eludes. Kui liberaalsetes demokraatiates toimuvad valimised, paluvad kandidaadid tuntud ja mõjuvõimsaid inimesi, et nad neid reklaamiksid. Näiteks otsivad nad tavaliselt sportlaste, näitlejate ja meelelahutajate toetust. Loogilisest vaatenurgast on sellisel toetusel vähe mõtet. Näiteks näitleja oskab teist inimest jäljendada, meelelahutaja aga muusikat teha. Need anded on täiesti erinevad valitsuse juhtimiseks vajalikest oskustest. Valitsusjuht peaks oskama keerulisi probleeme lahendada, tal peaks olema suurepärane arusaam eelarvest, ta peaks teadma, kuidas orienteeruda suurtes organisatsioonides ja juhtida bürokraatlikku süsteemi. Lühidalt öeldes peaksid valitsusjuhid olema suurepärased administraatorid, kes mõistavad raamatupidamist, mis hõlmab oskusi, mida tavaliselt kuulsustega ei seostata.

Kuigi kuulsused ei ole valitsuse kandidaatide hindamiseks kvalifitseeritud, on nende toetus väärtuslik, sest nende kummardamine annab neile meie eludes uskumatu mõju. Selle mõjuga manipuleerivad pidevalt ettevõtted ja poliitilised kampaaniad, mis võimendavad meie jumalateenistust neile soovitud eesmärkide saavutamiseks.

Jumal käsib meil Teda kummardada, teades, et see annab Talle sügava mõju meie eludes. Kui inimesed käsivad end kummardada, on see uskumatult egoistlik, kuid Jumal on meist täiesti erinev. Ta on ainus Isik universumis, kes otsib loomupäraselt teistele head, isegi oma elu hinnaga.^{^[13]} Ta on ainus Isik, kellele peaksime anduma, sest Ta kasutab alati oma väge meie üle meie endi heaks. Need, kes kritiseerivad Jumalat selle pärast, jätavad tähelepanuta tõsiasja, et Jumal on ainus turvaline kummardamise objekt universumis.

Kolmandaks on kummardamine väga meeldiv. Tõeline kummardamine on vabatahtlik ja see on meeldiv. Inimesi ei sunnita kuulsusi jumaldama. Nad peavad neid loomulikult ilusaks ja naudivad nende elu kohta info kogumist ja katseid neid jäljendada. Spordistaadionil ei pea fänne kummardama sundima. Nad kogunevad, et vaadata sportlaste ilu ja kogeda mängurõõmu. Keegi ei käsi fännidel oma kiiduhüüdeid välja saata, kui nende meeskond värava lööb. Kiitus puhkeb loomulikuna emotsionaalselt ülevoolavalt; et väljendada oma rõõmu nähtu üle. Keegi ei pea paluma, et inimesed ilusat kuulsust tervitama koguneksid. Inimesed tunnevad naudingut tõelise ülistusobjekti vaatamisest.

Inimesed on loodud lõputute ihadega. Kõik, mis rahuldab, kestab vaid hetke ega jäta meid kunagi täielikult rahuldunuks. Inimese kõige elementaarsemad soovid, nagu sotsiaalne suhtlus, puhkus, toit või seks, võivad meid rahuldada hetkeks, kuid lõppkokkuvõttes mitte rahuldust pakkuda. Isu tuleb alati tagasi, et saada veel rohkem.

Meid ei ole loodud kogema midagi vähest ja sellega rahul olema, sest meie naudinguvõime on lõputu. Me ei ole masinad, mis vajavad perioodilist hooldust. Oleme emotsionaalsed olendid, kellel on sügav suutlikkus pidevaks rõõmuks, kes on sunnitud pidevalt otsima ja nautima naudingu sügavamaid mõõtmeid. Tegelikult võtavad inimesed naudingu poole püüdlemiseks elus uskumatuid riske. Nad riskivad kõigega tõotuse nimel rahuldatud saada. Naudinguhimu väljendab igatsust, mille eesmärk on olla täidetud Jumalas.

Meid on loodud lõpmatu igatsusega ja ainult lõpmatu olend suudab rahuldada lõpmatut igatsust.

Jumala ülistamine on lõputu avastusretk, sest Jumala ilu on ammendamatu. Kummardamise käsk on kutse kogeda naudingut. Jumal pani sind nautima intensiivset naudingut ja Jumala ülistamine on sisenemispunkt sügavaima naudingu juurde, mida inimsüda eales võib kogeda.

Nauding Jumalikust Inimesest

Inimese süda ihkab midagi endast suuremat. Ajalugu näitab seda selgelt, sest inimesed toovad uskumatuid ohvreid suure eesmärgi ja suure unistuse nimel. Miljonid on vabatahtlikult – isegi innukalt – lahinguväljadel surnud, lootes kindlustada unistust, mis on palju suurem kui nende endi elu.

Püüdes kirikuid inimestega täita, on tavaline, et kogudused keskenduvad peaaegu täielikult „meile“, rõhutades meie edu, meie kutsumusi, meie igatsusi ja meie õnne. Jeesusest tehakse sageli vahend meie edukuse ja tuleviku saavutamiseks. Inimkeskne fookus meie kogudustes on mõeldud selleks, et tõmmata inimesi kogudustesse, kuid tegelikult takistab see inimestel tõelise naudingu kogemist. Miljonitel inimestel on kirikutes igav, sest kõik, mida nad kuulevad, on keskendunud neile ja nende süda ihkab midagi tõelist, mis oleks palju suurem kui nemad ise.

Piibellik jumalateenistus on vaimulik praktika, mis koondab inimsüdame kõige ilusamale Isikule ja juhib tähelepanu ainsale, kes suudab täita inimsüdame ülima naudinguga. Jumala ilu ja Tema iluga kaasnev nauding tekitavad tõelist armastust ja on piibellikuks ajendiks distsipliini, kuulekuse, misjonikäsu ja enesesalgamise omaksvõtmisel.

Armastus võimaldab inimsüdamel võtta omaks ohverduse sügavaimad tasandid, kuid me püüame sageli veenda kirikus käijaid teenima Kedagi, keda nad veel ei armasta.

Jumal oleks võinud maailma teha ükskõik kuidas. Ta tegi aga nii, et peaaegu kõikidel meie elu aspektidel – isegi kõige tavalisematel asjadel – oleks võimekus olla meeldiv. Meie igapäevased rõõmud, nii väikesed kui suured, peegeldavad Tema isikut; need on leivaraasukesed, mille eesmärk on näidata meile teed igatsuse vundamendi juurde. Jumal naudib oma rahvast ja ta tunneb nendest uskumatult palju rõõmu^{^[14]} ning me oleme loodud Temast samasugust naudingut leidma.

Inimesed arvavad tavaliselt, et ohverdus on suurim armastuse väljendus, kuid see pole nii. Inimesed võivad ohverdada asjade nimel, mida nad peavad õigeks, kuid nad ei armasta neid asju. Suurim armastuse väljendus on rõõm (delight). Kui Jumal on see, keda me kõige rohkem armastame ja kui Ta on kõige ilusam Isik, siis peame endalt küsima, kas Ta meeldib meile üliväga? Selline meeldivus on Jumala poole suunatud kiindumuse kõrgeim väljendus ja piibellik jüngerlus peaks juhatama inimese Jumalast rõõmu tundma.

Kui juhime inimesi sõnakuulelikkusele, kuid mitte rõõmu tundma, oleme eksituses. Muidugi on ka see vastutustundetu, kui juhime inimesi rõõmu tundma ilma sõnakuulelikkuseta, kuid kristlaste seas, kes armastavad Piiblit ja püüavad selle järgi elada, on Piiblile kuuletumine ilma Jumalast rõõmu tundmata ilmselt palju levinum probleem.

Saada jüngriks ülistuse kaudu selleks, et ülistada

Tõeline ülistus on ilu, ihaluse ja naudingu väljendus. Need on inimeste põhilised ihad ja Jumal käsib meil neid ihasid täielikult rahuldada, kummardades seda Ainsat, kes suudab meie igatsused tõeliselt rahuldada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ülistamine on jüngerluse vili, sest:

1. Ülistus juhib meid muutuma Jumala sarnaseks, mis on jüngerluse ülim eesmärk.

2. Ülistus annab Jumalale sügava mõju meie eludes ja jüngriks olemine toob esile rahva, kes kuuletub kõiges, mida Jumala käsib.

3. Ülistus suunab meid lõpmatu naudingu poole, avastamaks, kes on Jumal. Jumala vaatlemise nauding tekitab loomulikku jäljendamist ja kuulekust.

Peame mõistma, et ülistusmuusika mängib jüngriks olemises olulist rolli. Ülistus tekitab meis emotsioone, juhendab meid teoloogiliselt, annab meile pildi Jumalast ja ajendab meid Jumalale vastama. Kuigi õpetus on oluline, mõjutab muusika meid tavaliselt rohkem kui õpetamine. Kui meie korporatiivne jumalateenistus ei ole ülaltoodud kolme eesmärgiga kooskõlas, ei ole see õige jumalateenistus ja me peame tegema vajalikud kohandused.

Lauljad, muusikud ja laulukirjutajad peavad pidama oma teenistuse eesmärgiks jüngreid teha, mitte usuliselt meelt lahutada.

Oleme näinud, kuidas jüngerluse aluseks on vaadelda kedagi ilusat ja Temast sügavalt rõõmu tunda, mis tõstatab võtmeküsimuse: kuidas me Teda näeme? Jumal tuli nähtavalt Siinai mäelt alla ja Paulus nägi Jeesust Damaskuse teel. Ometi olid need väga ebatavalised sündmused. Issand ilmutab end ikka veel dramaatilistel viisidel, kuid see, kuidas meid on kutsutud nägema, peab ilmselgelt olema eluviis.

Me avastame ülejärgmises osas, kuidas Piibel käsib meil vaadelda Jumala auhiilgust, kuid kõigepealt peame rajama veel ühe aluse. Peame nägema, et vaatlemine ei piirdu individuaalse kogemuse ja ainulaadsete hetkedega lunastusloos. Juba algusest peale on silmitsemine olnud korporatiivse kogukonna piibellik mudel ja see on see, mida me järgmiseks peame avastama.

[1] Inglise keeles kasutatakse siin, nagu ka pealkirjas ja edaspidi sõna „delight,“ mis tähendab lisaks rõõmule veel naudingut, vaimustust, head meelt, õndsuslikku tunnet ja ülisuurt meeldivust. Tõlkija märkus.

^{^[2]}²2. Moosese 14:8; 5. Moosese 30:9; Psalm 147:11; 149:4; Jesaja 62:4–5; Sefanja 3:17; Johannese 15:11.

^{^[3]}Jon Bloom, „Piibli kõige korduvam käsk“, https://www.desiringgod.org/articles/the-most-repeated-command-in-the-bible /külastatud 27. oktoobril 2020.

^{^[4]}David F. Wells, Losing Our Virtue (Grand Rapids: Eerdmans, 1998), 203–204.

^{^[5]}Eugene Peterson, "Spirituality for all the Wrong Reasons", Christianity Today , märts 2005, 45.

^{^[6]}Eugene Peterson, „Vaimsus kõigil valedel põhjustel“, 45.

^{^[7]}G.K. Beale, Meist saab see, mida kummardame: Piibli ebajumalakummardamise teoloogia (Downers Grove: InterVarsity Press, 2008 ) , 218–219 .

^{^[8]}John Piper, Olgu rahvad rõõmsad! Jumala ülimuslikkus misjonis (Grand Rapids: Baker, 1993/2003), 17.

^{^[9]}NT Wright, Päev, mil revolutsioon algas (New York: HarperCollins, 2016), 74.

^{^[10]}1. Ajaraamat 16:29; Psalm 29:2; 95:6; 96:9; 99:5, 9; Jesaja 42:10; Jeremija 31:7.

^{^[11]}James K. A Smith on „Desiring the Kingdom“ (Kuningriigi ihaldamine) kirjutanud põhjalikult konsumerismist kui jumalateenistusest ja suhetest jüngriks olemisega.

^{^[12]}James K. A Smith, Desiring the Kingdom (Cultural Liturgies) (Grand Rapids: Baker, 2009), 19–23.

^{^[13]}Näiteks vt Filiplastele 2:5–8.

^{^[14]}4. Moosese 14:8; 5. Moosese 30:9; Psalm 147:11; 149:4; Jesaja 62:4, 5; Sefanja 3:17; Johannese 15:11.

Ilu lahinguväli

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa V alapeatükk

Ilu lahinguväli

Ilujanu on üks asjadest, mis teeb inimese ainulaadseks. Ühtegi teist olendit ei tõmba ilu nii nagu inimesi, mis näitab, et igatsus ilu järele on Jumala näo järgi loodud olemise tulemus. Meie igatsus ilu järele peegeldab Tema igatsust.

Koer on rahul, elades nii slummis kui luksuskorteris. Ta tõesti ei hooli sellest. Inimesed ihkavad aga ilu igas eluvaldkonnas. Kui miski pole ilus, siis me kas pöördume sellest eemale või püüame seda kaunimaks muuta. Meid tõmbavad ilusad inimesed, kaunid kohad ja ilusad asjad. Tahame, et kõik, mida oma elus väärtuslikuks peame, oleks ka ilus.

Inimese süda ihkab ilu ja otsib seda. Oleme sündinud „ahnete silmadega“, mis igatsevad vaadata asju, mis meile meeldivad ja lummavad on. Ja ilu avastades igatseme nähtut jäljendada. Seetõttu määrab see, kuidas me oma igatsust ilu järele rahuldame, selle, kelleks me saame.

Kirik noomib inimesi vale ilu liigse tarbimise pärast, kuid see on puudulik vastus inimlikule dilemmale. Peame kutsuma inimesi üles otsima ümbersuunatud isusid, mitte lihtsalt isusid alla suruma. Mõelge Jesaja 55. peatükile:

Jumal ei noomi meid nälja ja janu pärast. Selle asemel käsib Ta meil süüa ja juua. Jumal ei noomi meid isude pärast. Ta noomib meid selle pärast, et me tarbime asju, mis ei rahulda. Näiteks, kui sa hävitad oma keha, süües odavat ebatervislikku toitu, ei tohiks sa söömist maha jätta. Kui nii teed, võid surra. Vastus ei ole toidust täielik hoidumine; vastus on muuta seda, mida sa sööd – lõpeta halva toidu söömine.

Meie probleemiks pole meie isud. Neid ei ole vaja hävitada; need tuleb ümber suunata.

Jumal oli jahmunud, et Tema rahvas ei tahtnud nautida Teda ega juua sügavuti Tema tundmise naudingut. Ta ei saanud aru, miks Tema rahvas ei rahuldanud oma isu Temast rõõmu tundes:

Kui me õpetame inimesed eitama oma isusid, kuid ei juhi neid rahuldama nende igatsusi Jumala ilu järele, on nad teel hävingusse. Neist saavad kas religioossed silmakirjatsejad, kes järgivad moraalireegleid, kuid ei tunne Jumalat, või heidavad nad lõpuks endalt ära igasuguse vaoshoituse ja võivad olla veelgi liiderlikumad kui varem.

Inimese igatsused on lihtsalt liiga tugevad, et neid eitada, sest me oleme loodud ihaldama Jumala ilu.

Peame olema rahulolevad Jumalas, vastasel juhul ahmime end täis imitatsioone või kahjustame oma hinge, püüdes uhkelt tappa naudinguhimu omaenda südames. Me ei leia elu, kui naudingutest hoidume. Elu leiame, kui liigume võltsitud naudingutelt jumalikele naudingutele.

Jüngriks olemine ei saa piirduda inimestele ütlemisega, mida mitte süüa; selle asemel peab see suunama nad „sööma“ midagi muud.

Kirjanik C. S. Lewis väljendas seda järgmiselt:

Kui mõtleme evangeeliumides lubatud häbematult suuri tõotusi tasu saada ja nende vapustavat olemust, siis näib, et Issand ei pea meie igatsusi mitte liiga tugevateks, vaid liiga nõrkadeks. Oleme tuhmid olendid, kes lollitavad ringi alkoholi, seksi ja ambitsioonidega samal ajal, kui meile pakutakse lõpmatut rõõmu. Oleme nagu rumal laps, kes tahab slummis mudakooke teha, sest ta ei kujuta ette, mida mõeldakse pakkumise all puhkus mere ääres veeta. Oleme liiga kergesti rahuldatavad.^{^[1]}

Sõda ilu ja vaimustuse pärast selgitab Piiblis Jumala muidu nii segasena paistvat suhet inimestega. Kogu Piiblis loob Jumal sügavaid suhteid äärmiselt vigaste inimestega. Taavet on üks parimaid näiteid. Taavet tegi äärmiselt tõsiseid patte, kuid Jumal ei katkestanud suhet Taavetiga. Jumala suhe Taavetiga oli väga vastuoluline, kuid see põhines lõpuks lihtsal alusel: Taavet oli äärmiselt murtud, kuid ta oli Jumalast vaimustunud ja Jumala ilu poolt vangistatud:^{^[2]}

Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. (Psalm 27:4)

Kuna Taavet leidis, et Jumal on ilus, sai Jumal Temaga koostööd teha ja Teda oma näo järgi vormida. Ja kuigi see tundub skandaalne, võib Jumal nimetada Taavetit meheks, kes on „Tema südame järgi“.^{^[3]} Jumal ei häbenenud Taavetile pühenduda, sest Taavet oli lummatud mees. Taavet oli paljude vigadega, kuid ta oli lummatud Jumala ilust ja ta tahtis saada Jumala sarnaseks.

Võrrelge Jumala ja Taaveti suhet Jeesuse vaevalise suhtega variseridega. Paljudel variseridel oli palju parem väline moraal kui Taavetil, kuid kui Jumal nende ees seisis, ei pidanud nad Teda ilusaks ega olnud Temast vaimustuses. Need variserid võtsid omaks moraali, kuid nad ei tahtnud saada Jumala sarnaseks. Selle tulemusena oli Jeesusel nende ja paljude usujuhtidega pidev konflikt.

Meie teod on väga olulised ning Taavet ja tema perekond kannatasid tema patu pärast tohutult. Siiski peame mõtlema, kas kritiseerime liigselt mõne inimese nõrkust ja tunnustame liigselt mõnesid teisi selle eest, et nad reegleid järgivad. Teisisõnu, kas me võtame jüngriks olemise aluseks vaimustuse Jumalast või käitumise muutumise?

Jumaliku ilu õpilased

Piibellik jüngriks olemine sünnitab inimesi, kellest saavad Jeesuse ilu uurijad.

Inimesed, kes on õigesti jüngriteks saanud, on Jeesuse ilu kütkes ja kujundavad oma elu nii, et nad saaksid kasutada kõiki võimalusi Tema ilu silmitsemiseks, sest inimesed korraldavad oma elu nii, et nad saaksid näha seda, mida nad peavad kõige ilusamaks. Ja nagu kõik inimesed, otsivad nad viise, kuidas saada selliseks, nagu nende arvates kõige ilusam on. Just nagu inimesed riietuvad nii, et nad sarnaneksid nende jaoks kõige atraktiivsemate modellidega, nii püüavad ka Jeesuse ilu poolt vangistatud inimesed Tema moodi välja näha.

Inimese igatsus ilu järele võib panna inimesi tegema kõikvõimalikke asju, mida nad muidu ei teeks. See on põhjus, miks head vanemad kaitsevad lapsi võltsitud ilu eest ja miks valitsused peavad materjale tsenseerima. Inimese igatsus ilusaks peetavate asjade järele on tugevam kui mis tahes muu iha. See ei ole mõistusepärane igatsus.

Jeesuse ilu peab olema meie koguduste aluseks – see peab olema esmane tõmme. Kui peame Jeesust ilusaks, teeme Tema heaks kõik – meid ei piira mõistus, vahendid ega etteheited.

Traagiliselt püüame liiga sageli inimesi kirikusse meelitada lugematuid meetodeid kasutades, selle asemel, et tegeleda algprobleemiga: meil on igav universumi kõige ilusama inimese juures. Kui me selle põhiprobleemiga silmitsi ei seisa, siis püüame inimesi erinevate atraktsioonide abil kirikusse meelitada, nii et kogudused lähevad kiiresti rajalt maha.

Ebamugav tõde on see, et sageli püüame inimesi kirikusse meelitada paljude muude asjadega peale Jumala. Püüame inimesi kokku koguda, tuginedes inimlikele ilumääratlustele, selle asemel, et luua neile keskkond Tema ilu nägemiseks. Loome isegi programme ja tegevusi, et hoida koguduses inimesi, kellel on Jumalaga igav.

Kas oleme valmis võtma riski, et muuta Jumal oma kogudustes esmaseks „tõmbenumbriks“?

Kurb tõde on see, et kui Jumal tehakse kohaliku koguduse peamiseks tõmbenumbriks, võidakse kaotada inimesi, kes seal praegu käivad. Kui aga kogudus on mõeldud olema Jumala isiku ümber koondunud rahvas, siis kas kõik me senised jõupingutused on väärt hoidma kaasatuna inimesi, kes ei ole Jumalast vaimustunud ja kes ei taha tegelikult oma elu suunata Tema ilu nägemisele? Kas on võimalik, et me tegelikult takistame oma kohalike koguduste kasvu, kui ei taha eralduda inimestest, kes ei pea Jumalat peamiseks tõmbenumbriks?

Inimesed, keda on haaranud ilu

Jeesuse ilu ilmutamine inimsüdamele kannab väge haarata meelt, tahet ja emotsioone ning kujundada inimesi, kes võivad tuua uskumatuid ohvreid Tema nime ja Tema au pärast. Sageli püüame inimesi motiveerida kõikvõimalike meetoditega: lootuse, hirmu, ähvarduste, häbi, hoiatuste ja preemiatega. Mõnel neist on väärtust, kuid tõstatub ka küsimus: kas oleme katsetanud iluga?

Meie raamatupoed on täis raamatuid, mis pakuvad viise meie lootuste, unistuste ja lõppeesmärgi saavutamiseks. Isegi kristlased korraldavad konverentse ja seminare, kuidas elada jõukalt, täidetult ja rahulolevalt. Ühest küljest ei ole sellel mingit mõtet, kui arvestada, et Uues Testamendis on korduvalt ennustusi kannatuste kohta ja praeguse ajastu jaoks pole ainsatki^{^[4]} „edukuse“ garantiid. See kõik paljastab aga sügavama probleemi: oleme rohkem haaratud omaenda kui Jeesuse ilust.

Mõelgem tüüpilise kohaliku koguduse turustamisele jõukas maailmas. Mis on tegelikult kutse aluseks? Kas on see Jumala isik või see, mida Jumal saab meie heaks teha? Kas kõige olulisemad on Jumala ilu või Jumala hüved? Jumal naudib oma hüvede jagamist ja soovib, et me neid tähistaksime, kuid ainult siis, kui me Temast tõeliselt rõõmu tunneme.

Terviklikus abielus naudib abikaasa teise abikaasa ülalpidamist ja teenindamist mitmesugustel viisidel. Kujutage aga ette, et noormees valib naise, kellega abielluda, ja ütleb talle: „Ma ei pea sind tegelikult ilusaks ja ma ei ole sinust eriti huvitatud, kuid ma tahaksin nautida teatud hüvesid, mida sul on pakkuda.” Milline naine tahaks sellist abieluettepanekut? Ja ometi püüame inimestes huvi tekitada Jumala hüvede vastu, kuigi nad ei pea Jumalat tõeliselt atraktiivseks.

Kui me püüame inimesi kirikusse meelitada pigem Jumala hüvede kui Tema ilu alusel, paljastab see tõsiasja, et me ise ei pea Jumalat tõeliselt ilusaks. See tõstatab tõsise küsimuse: kui me tõesti ei naudi Jumalat, siis miks peaksid teised inimesed meie kirikutesse tulema? Miks peaksid nad andma oma elu Jumalale, keda meie eriti huvitavaks ei pea?

Ilmne tõde on see, et oleme vaimustunud omaenda „kutsest“, „saatusest“ ja eneseteostusest, sest me lihtsalt ei pea Jumalat ilusaks. Selle tulemusel ei võta me peaaegu üldse arvesse tõsiasja, et Jeesus on tuhandeid aastaid oma pärandit oodanud. Ta kannatas rohkem kui ükski inimene ega ole ometi saanud oma tasu, kuid see ei paista miljoneid kristlasi häirivat.

Mõte, et me peaksime oma isikliku eesmärgi poole püüdlema ajal, mil Jumala Pojal pole veel tasu, on täielik hullumeelsus.

Praegusel põlvkonnal on aeg seada Jeesuse eesmärk enda omast ettepoole. See on ainus mõistlik vastus Tema ilule. Peame leidma oma esmase rahulolu sellest, et Jeesus saab oma tasu ja pärandi. Jeesus on ülendatud, sest Ta andis oma elu meie tuleviku kindlustamiseks ja Isa otsib inimesi, kes mõtlevad samamoodi.^{^[5]} Kas me oleme rahul sellega, et laseme Tal oodata? Või anname oma osa, et Jeesus saaks oma tasu?

On aeg anda oma elu, et kindlustada Jeesuse tasu. Tema ilu peaks meie südameid nii haarama, et leiame oma esmase rahulolu sellest, et Jeesus saab kätte oma tõotused ja tasu, mitte sellest, et me täidame oma eesmärke. Ma garanteerin, et kui annate oma elu, et Jeesus saaks oma tasu, hoolitseb Ta teie kutsumuse eest.

Kui jüngriks tehtud inimesed silmitsevad Jeesuse ilu, vabanevad nad oma kutsumuse türanniast ja annavad rõõmsalt oma elu, et näha, kuidas Jeesus saab oma täieliku tasu.

Tõelise ilu avastamine

Jeesuse ilu erineb muust inimlikust ilust ja me vajame ilmutust, et näha ja väärtustada Tema ilu. Peame oma silmad uuendama, kui vaatame Jeesust Vaimu abil. Kui Vaim näitab meile Jeesuse tõelist ilu, muutuvad meie isud ja Tema vabastab meid sõltuvusest praeguse ajastu moonutatud ilu järele. Kui see juhtub, muutuvad asjad, mida me varem ilusaks pidasime, ühtäkki pentsikuks. Nagu Paulus, ütleme ka meie:

Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. (Galaatlastele 6:14)

Kui me näeme Jeesust, muutub praeguse ajastu ilu meile sama kohutavaks nagu jõhkralt hukatud mees. Kui me aga Jeesust ei näe, jäljendame lõpuks maailma ilumääratlusi ja paneme sellele külge Jeesuse nimesildi. Kui see juhtub, siis ei tee me jüngreid; me kujundame usklikke inimesi, kes armastavad endiselt maailma.

Mõnikord on jüngrite tegemine raske, sest me püüame panna Jeesusele kuuletuma inimesi, kes ei pea Teda ilusaks.

Paljud inimesed peavad seda, mida Jeesus ristil tegi, õilsaks, kuid ei pea ilusaks ristilöödud Jumala Poega. Kogu taevas aga, vastupidi, on tapetud Talle kütkes.^{^[6]} Tema kannatused iseloomustavad teda igavesti ja sellest on saanud osa Tema ilust. Ristilöömine on Jumala olemuse sügavaim ilmutus praegusel ajastul ja kui me ei näe Jumalat Tema kannatustes ilusana, ei pea me ka Jumalat ilusaks. Kui me ei näe Jumalat ilusana, ei taha me saada Tema sarnaseks. Kui me ei taha saada Tema sarnaseks, siis ärgem lootkem, et saame tulevasel ajastul Tema rahva hulka kuuluda.

Kui vaatame risti, kas näeme seal midagi õilsat või kedagi ilusat?

Jüngriks olemine algab silmitsemisest, kuid meid peab haarama selle Isiku ilu, keda me vaatleme.

Nälgimine ülesöömise ajal

Oleme ilu küsimuses enneolematu rünnaku all. Rünnak ise ei ole uus, kuid me elame praegu meediast küllastunud maailmas, mida ümbritsevad pidevalt pildid, helid ja aistingud, mis on loodud meie pilku püüdma. Ilu ja vaimustus on jüngerluse lahinguväli, sest see, mida me ilusaks ja põnevaks peame, määrab lõpuks selle, kelleks me saame.

Inimese süda ei ole staatiline; see on dünaamiline. Kui me vaatame Jeesust Vaimu tegevuse kaudu, muudab Ta meie südamed ja isud. Kui me aga Jumalat ei näe, alistume ilu valede määratluste ülekaalukale mõjule, millega me iga päev silmitsi seisame.

Virtuaalreaalsuse ja digitaalse pildi kaudu võib nüüd nähtavaks saada iga kujutlusvõime ning me oleme kastetud võltsitud ilusse ja hävitavatesse vaimustuseallikatesse. Lisaks stimuleerib vaenlane teadlikult meie isusid, et luua üleküllastunud keskkond, nii et me pole kunagi piisavalt näljased, et ihaldada tõelist ilu.

Oleme end täis ahminud vaenlase võltsilu buffee-lauast ja selle tulemusena nälgime vaimselt, sest oleme ületoidetud.

Paastumine on osa kristlikust elust. See hõlmab paastumist toidust ja muid ohjeldamise vorme. Sa ei paastu selleks, et Jumalalt midagi „välja teenida“; sa paastud, et kogeda nälga ja murda välja oma elu võltsvaimustuse haardest. Ületoidetud inimesed ei koge nälga millegi muu järele, kuid kui hakkate võltsilust keelduma, tekib teil peagi nälg tõelise ilu järele.

Peame arendama „paastuvat elustiili“ ja teadlikult vältima võltsitud ilu buffees ülesöömist, et saaksime kohtuda sellega, mis on tõeline ja tõene. Kui võtame omaks teadliku piiramise, avab see ukse naudingutele, mida ületoidetud inimesed ei suuda ette kujutada. Kui me ei pöördu ära vale ilu buffeest, ei teki meil kunagi isu jumaliku ilu järele.

Meie ajastul on suur vajadus inimeste järele, kes näevad Vaimu kaudu Jumala ilu ja on leidnud oma rahulduse Temas.

^{^[1]}CS Lewis, The Weight of Glory (New York: HarperOne , 2001), 26.

^{^[2]}Vaata ka Psalm 26:8; 63:2–5.

^{^[3]}1. Saamueli 13:14; Apostlite teod 13:22.

^{^[4]}Apostlite teod 14:22; Roomlastele 8:17–18; Filiplastele 1:29; 3:10–11; Heebrealastele 2:10; 5:8; 1. Peetruse 2:19–21; 4:13–14, 19; 5:9–10; Ilmutuse 2:10.

^{^[5]}1. Korintlastele 2:16; Filiplastele 2:5–11.

^{^[6]}Ilmutuse 5:6–10.

Jüngriks olemine peab algama Jumalast

Katkend raamatust:

Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".

Tõlkinud Kõrberoos UY.

I osa IV alapeatükk

Jüngriks olemine peab algama Jumalast

Enne, kui vaatame piibellikku silmitsemise mustrit, peame mõtlema, miks jüngriks olemine peab algama vaatlemisest.

Jüngriks olemine on ülesehitamise protsess – see on inimeste ehitamine. Kui midagi ehitada, peab teadma, milline lõpptulemus välja näeb. Näiteks koostavad arhitektid ja insenerid valmis toote joonised, et töölised teaksid, mida ja kuidas nad tegema peavad. Ilma joonisteta ei teata, mida ehitatakse.

Jumal tahab kujundada inimesi, kes saavad Tema sarnaseks, ja Jumal Jeesuse isikus on jooniseks – Jumala kuju on jüngerluse lõplik „toode“.

Jüngriks olemine peab algama silmitsemisest, sest jüngriks olemine peab algama Jumalast – kui sa ei näe Jeesust järjekindlalt ja teadlikult, siis sa ei tea, milliseks Jumal tahab, et inimene muutuks. Ja kui sa ei tea, milline peab olema jüngerluse tulemus, siis ei saa sa korralikult jüngriks saada.

Kui teeme jüngerlusest eeskätt iseendast parema versiooni kujundamise, siis pole me põhiasjale pihta saanud. Jumal ei püüa luua paremaid inimesi. Ta kujundab rahvast, kes oleks nagu Tema. Me mõtleme sageli praegusest ajastust kui ajast, kus meie endi saatus lahti rullub, kuid praegune ajastu loodi selleks, et ilmutada, kes on Jumal, ja paljastada, mida Tema tahab. Meid kutsutakse Tema loosse, et saaksime olla kujundatud Tema näo järgi. Tema ei eksisteeri meie pärast ja Ta ei ole meie näo sarnane.

Jüngriks olemine peab olema Jumala-, mitte inimesekeskne. Praegune ajastu pole meie jaoks loodud; see on loodud Jumala jaoks.^{^[1]} Praegune ajastu ei ole ainult meie lugu; selle eesmärk on tuua meid Jumala loosse ja muuta meid Tema sarnaseks.

Me kipume kulutama palju energiat, et leida, kuidas saaksime kindlustada Jumala abi, et nautida oma „elusaatust.” Me kohtleme Jumalat kui vahendit, et kindlustada oma eesmärk, ja seda on rohkelt lahatud lugematutes kristlikes raamatutes. Igal aastal ilmub uusi raamatuid ja lugematul hulgal videoid salajaste valemite kohta, et tugevdada meie palveid ja võimaldada meil kindlustada Jumala soosingut. Lõpuks on asi selles, et me manipuleerime Jumalaga, et saada seda, mida tahame, ja see on tõendiks, et meid pole jüngriteks tehtud Piibli järgi. Tegelikult on selline lähenemine lähemal nõidusele kui kristlusele.

Jumal ei ole loodud meie näo järgi

Kui jüngriks olemine ei põhine vaatamisel, muutume me variseride sarnaseks, rahvaks, kes teab infot Jumala kohta ja järgib religioosset elustiili, kuid tegelikult ei tunne Jumalat.

Jumal ei ole loodud meie näo järgi. Meie oleme loodud Tema näo järgi ja kristlikku küpsust mõõdetakse selle põhjal, mil määral sa oled Temaga sarnane. Meie suurim probleem on see, et me ei tunne Jumalat ja me ei saa inimesi jüngriteks teha sellise Jumala näo järgi, keda me ei tunne.

Piibel lubab, et me muutume Jumala sarnaseks viisil, mida me ei suuda mõista:^{^[2]}

Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega (Roomlastele 6:5).

Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. … Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas (Roomlastele 8:17–19, 29).

Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju (1. Korintlastele 15:47–49).

Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik (Filiplastele 3:20–21).

Selleks on ta kutsunud teid meie evangeeliumi kaudu meie Issanda Jeesuse Kristuse kirkuse saamiseks (2. Tessalooniklastele 2:14).

Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii önagu ta on (1. Johannese 3:2).

Uus Testament kirjeldab kogudust kui rahvast, kes muudetakse läbinisti Jumala näo sarnaseks. Me saame Tema sarnaseks viisil, mida me ei suuda ette näha. Isegi meie ihud muutuvad Tema sarnaseks. Jumal taotleb palju enamat kui paremat moraali.

Jüngrite tegemine ei seisne inimeste ettevalmistamises taevasse minekuks. Jüngrite tegemine on inimeste muutmine Jumala näo sarnaseks.

Me ei ole praegusel ajastul kutsutud omaks võtma jumalakartlikke iseloomujooni, et välja teenida taevast pensionipõlve. Kui me jüngriks olemist sel viisil esitleme, valivad inimesed olla helded, ennastohverdavad, alandlikud, tasased, andestavad ja pika meelega, lootes tasule. Kuigi Jumal tasub meile, ei ole see Jumala täielik eesmärk. Jumal loob endale kaaslast – rahvast, kes on nagu Tema. Ta tahab inimesi, kes naudivad elamist nii, nagu Tema elab, mitte inimesi, kes kannatavad ära teatud distsipliinide all elamise, et auhinda saada.

Jüngriks olemises on kaalul palju rohkem kui taevasse jõudmine. Jüngerluse põhiküsimus on, kas sa muutud Tema sarnaseks? Kas su elu võtab temasarnast kuju? Kui me õpetame inimesi põrgust pääsemiseks järgima teatud reegleid, siis me ei tee neid jüngreiks. Me petame neid, veename neid, et nad saavad Jumala heakskiidu osaliseks, elades teatud viisil, kuigi nad ei ela tegelikult kooskõlas Jumala tegevuskavaga.

Kui inimesed ei taha saada Jumala sarnaseks, pole vahet, kui „moraalne“ on nende elu ja kui terve on nende perekond. Nad ei ole jüngrid ja Jumalat ei huvita nende saavutused. Jüngriks olemine ei ole Jumala järeletegemine; see on Jumala sarnaseks saamise protsess. Papagoi võib sind järele teha, kuid papagoi ei või saada sinuks.

Jumal on uskumatult pika meelega. Piibel näitab, et Jumal suudab taluda igasuguseid ebaõnnestumisi, pattu ja ebaküpsust inimeses, kes tõesti tahab saada Tema sarnaseks. Ta ei ole ebamõistlik – ta on helde. Jumal on ka meiega väga kannatlik ja ta juhib meid sellest protsessist läbi. Ta teab meie nõrkust ja see ei heiduta Teda, kuid Ta tahab meid tervenisti ja me ei tohi jätta inimestele teistsugust muljet.

Müün kõik rõõmuga ära

Kui Jumal on nõudlik – ja seda Ta on –, kuidas saame me panna inimesi andma kõik Temale ja lubama Tal muuta kogu nende isik Tema näo sarnaseks? Vastus on lihtne armastus, mis tuleneb vaimustunud olemisest. Nad peavad nägema midagi, mis muudab valuliku, raske ja pika muutumisprotsessi väärtuslikuks. Kui keegi näeb midagi ilusat – olgu selleks siis teine inimene või kallis vääriskivi –, annab ta kõik selle aarde saamiseks:

Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu (Matteuse 13:44).

Nad mitte ainult ei „müü kõike ära“, vaid nad teevad seda rõõmuga. Me ei saa kutsuda inimesi sügavuti jüngriks olema, kui nad ei pea Jeesust kõigist teistest aaretest kõrgemaks. Me ei saa inimesi süütunde ja sunni kaudu korralikult jüngriteks teha. Jumal ei taha inimesi, kes järgiksid Tema Poega sellepärast, et nad tunnevad end süüdi ja kohustatud olevatena. Jumal kujundab rahvast, kes armastab Tema Poega sügavamalt ja peab Teda suuremaks aardeks kui mis tahes muud varandust.^{^[3]}

Jeesus on tuhandeid aastaid Pruuti oodanud ja Isa kavatseb kinkida Talle Pruudi, kes väärib ootamist – kaaslase, kes armastab Teda ja naudib Teda täielikult. Ükski peigmees ei taha tulla pulma ja leida eest pruuti, kes on seal kohustusest, lootes, et pulm toob isiklikku kasu. Peigmees ihkab pruuti, kes on armastuse kütkes (ja pruut ihkab sedasama peigmehest), kellel on tõeline soov tema järele – mehe järele, kellele ta oma elu pühendab. Jeesus ei erine teistest meestest selles suhtes. Ta ei taha ühineda rahvaga, kes ei pea Teda ihaldusväärseks, nauditavaks, meeldivaks ja ilusaks.

Jeesus seadis jüngriks olemisele väga kõrge lati. Ta kutsus meid ennast salgama ja meie eneseeitust omaks võtma selleks, et Teda järgida. Ta nõudis, et igas valdkonnas^{^[4]} Teda esikohale seataks. Tema nõuded jüngriks olemisele olid uskumatult kõrged ja Ta käskis inimestel enne Temale järgnemist hoolikalt arvestada Tema järgimise hinda.^{^[5]} Jeesuse nõuded jüngerlusele olid palju kõrgemad kui paljudel meist. Selge tõde on see, et paljud meist peavad Jeesuse nõudeid liiga kõrgeks ja püüavad neid pidevalt alandada.

Lihtne on lugeda Jeesuse nõudeid ja imestada, kuidas Ta eeldas, et keegi Teda järgida võiks, kuid Jeesus kunagi ei sundinud inimesi järgima. Tegelikult lasi Ta inimestel meeleldi ära minna.^{^[6]} Jeesus ei oodanud kunagi, et kõik Teda järgiksid. Ta otsib neid, kes Temast rõõmu tunnevad. Ta on meiega väga kannatlik meie puudustes ja ebaõnnestumistes, kuid Ta ei taha, et inimesed kohusetundest Teda järgiksid. Nagu iga teinegi pulmadeks valmistuv peigmees, tahab ta oma pruudile rõõmuks olla.

Jeesus järgis Isa käsku minna surma rõõmu pärast^{^[7]} ja Ta kujundab rahvast, kes järgib Teda rõõmu ja naudingu pärast.

Kui inimesed ei pea Jeesust ilusaks aardeks – palju ihaldusväärsemaks kui ükskõik milline teine aare –, ei pea nad jüngerluse protsessis vastu. Ja kindlasti ei müü nad kõike rõõmuga maha, et Teda kasuks saada ja Tema sarnaseks saada. On aja raiskamine püüda pidevalt jüngriteks teha inimesi, kes ei pea Jeesust ilusaks, kuid traagiliselt on meie kirikutes palju neid, kes pole veel Jeesust tõeliselt ilusana näinud. Selle tulemusena püüavad nad Teda teenida, kuid nad ei müü kõike rõõmuga.

Eesmärk on Jumal

Kui mõtleme jüngriks olemisest eeskätt kui teest kuulekuse kaudu taevast tasu saada (mis pole täiesti vale), võime kergesti rajalt kõrvale kalduda. Jüngerluse eesmärk ei ole taevas; eesmärgiks on Jumal.

Näiteks Paulus ei igatsenud kunagi taevast. Ta igatses olla koos Jumalaga:

Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!

Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem (Filiplastele 1:21–23).

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust (3:7–8).

Pauluse soov oli Jumal Jeesuse isikus, mitte taevane pension. Tegelikult ei sea Uus Testament kunagi „taevast” meie jüngerluse eesmärgiks. Kui Paulus rääkis meie kodakondsusest taevas, ei keskendunud ta taevale, vaid Jeesusele. Me vaatame taeva poole, sest Jeesus on seal, ja igatseme, et Ta oleks taas meiega ja muudaks meid oma näo sarnaseks:

Esimese kirja korintlastele 15. peatükk on ilmselt lõik, kus Paulus rääkis kõige rohkem taevast ja usklikest, kuid isegi selles lõigus ei ole eesmärk taevas. Eesmärk on saada taevast pärit mehe sarnaseks:

Paulus kirjeldab Jeesust auhiilguses kui Taevalikku Inimest, kuid kui ta räägib uskliku lootusest, siis see lootus ei ole kunagi taevas. Lootus on ülestõusmine ja Jumaliku Inimese sarnaseks saamine. Seega peab jüngriks olemine algama Jumala ilu nägemisest Jeesuse isikus.

Kui usud, et Ta on ilus, tõmbab sind Tema poole ja sa võtad omaks jüngriks olemise. Kui sa ei näe Teda ilusana, siis hülgad sa jüngerluse tee, kui see keeruliseks muutub, või muutud käsumeelseks inimeseks, kes peab kinni teatud reeglitest süütunde tõttu või lootuses taevasse saada. Sellest pole abi, kui seame inimeste lootuse sihi taevasse. See oleks ebamäärane ja määratlemata lootus ning see ei ole Uue Testamendi lootus.

Uue Testamendi eesmärk on selge: saage Jeesuse sarnaseks, et saaksite Temaga ühineda ja osaleda Tema loodu taastamises.

Jüngriks olemine algab silmitsemisest, kuid muutusi ei toimu, kui näeme kedagi või midagi, mida me ei pea ilusaks. Seetõttu on jüngriks olemine võitlus, mida peetakse ilu lahinguväljal. Ja see on koht, kuhu me peame järgmisena oma tähelepanu pöörama.

^{^[1]}Vaata raamatut „Mida Jumal tahab? Oma elu vastavusse viimine Jumala igatsusega.“

^{^[2]}Vaata ka 2. Korintlastele 5:17; Efeslastele 2:6.

^{^[3]}Matteuse 6:21; 13:44–46; Heebrealastele 11:24–26.

^{^[4]}Matteuse 10:37–38; 16:24; 22:37; Markuse 8:34; 10:21; Luuka 9:23–24; 14:26–27.

^{^[5]}Luuka 14:26–33.

^{^[6]}Matteuse 19:21–22; Johannese 6:66.

^{^[7]}Matteuse 26:39–42; Markuse 14:35; Luuka 22:41–42; Kiri heebrealastele 12:2.